Haldjakojast

Linn on poole väiksem kui Tallinn, ent sellest hoolimata varustatud metrooga. Metroo kohal tänavatel vuravad rõõmsad punased Bilbobussid ja sõbralik tramm, millele võib iga ilmaga kindel olla.

Soliidsed villastes mantlites töösturid nõjatuvad rasketest aegadest hoolimata kunstikohvikus tugitoolileenile ning tõmbavad mõnuledes järgmise mahvi sigarillost.

Ilusad riided.

Ilusad mehed.

Oivalised suus sulavad ja aegamisi erinevaid maitsenüansse avavad toidud ja vein, mile kõrval kõik Kastiilias pakutav on saapatald ja äädikas.

Inimesed on heledad nagu kesk-eurooplased ja nende viis kastejanot rääkida varieerub nii suuresti, et juhtub kujuteldamatu – mind ei peeta guiriks, isegi peale kolmandat lauset, vaid üritatakse ikka avaliku arvamuse uuringusse kaasata.

Kõrtudes elatakse Reali-Juventuse mängu ajal kaasa Juventusele.

Picasso, Miró, Matisse ilma klaasi segava peegelduseta.

Pärnade ja vahtrate alleed, mille vahele on istutatud palme.

Salakeel, mida kuuleb küll haruharva, kuid mis kõlab kui haldjate kõne.

Linn on end mugavalt sättinud jöekääru ja mägede kaussi. Ta on veelgi vähem Hispaania, kui seda on Barcelona. Samavõrra kosmopoliitne kui baskilik, ühtaegu tööstus- ja kunstikeskus.

Mingil seletamatul kombel meenutavad ta tuled, jõe ühel kaldal klassitsistlikud fassaadid ja kõrged kontorimajad teisel, Hong Kongi. Hong-Kongi, millesse ma nii väga aasta eest armusin.

Haldjas, kelle majas vanalinna vaid otsides leitaval põiktänaval elasin. Säravad mustad poolde selga ulatuvad juuksed. Lõpmatu malbus ja küllap sünnil kaasa antud viisakus. Neli meetrit Tolkieni. Sõnaraamatud ja grammatikad kõmnetest keeltest - jaapani, hindi, eesti, tšehhi, korea, saksa, ladina, leedu, soome, vana- ja uuskreeka, inglise, heebrea, welshi, kõmri, gaeli, vana-egiptuse, araabia. Kõik, mis võimalik baskidest. Kalevala mütoloogia. Paarteist Lonley Planetit. Kaardid ja atlased tänapäevast ja kõrgkeskajast. Magna Charta. Sarvepillid. Noodid. Hillitsetud jaapani miniaiake.

Vaimustus! Seda ei kahandanud ka öö otsa külmetamist ega ka hirmkallis bussipilet, mille sõiduks lunastasin.

Veidi nukraks tegi küll kolmapäeval kallanud vim, mis ei lubanud minna mägedesse ja teadasaamine, et ees ootab üksildane reis Itaaliasse. Ent pole lugu! Life is what happens when you are busy making other plans.

Nädala ringvaade

Tere, armas lugeja!

Midagi eriti põrutavat ei ole minu elus ega Salamanca linnas viimase nädalaga aset leidnud. Nii et võid heaga siit leheküljelt ära navigeerida, millestki huvitavast sa ilma ei jää.

Ah et ei läinud, jah? Noh, sina igavleja, kui sul tõesti midagi paremat teha ei ole, pajatan sulle siis oma nädalast.

Hetke kõige pakilisem probleem on, et gaasitünn lõpetas igasuguse koostöö koduseadmetega. Ei sooja vett. Ei normaalset sööki. Nii, et armas sõber, kui netis sihitult ringihängimise vahel aega leiad, postita mulle siia üks mõnus mikroahjus tehtav retsept, sest Lara, kes suhtleb gaasimeestega tuleb koju alles kolmapäeval.

Eile õnnistati meid taas kord ühe kirikupühaga, mil muidu mitte just väga religioossed spaanlased panevad parimad riided selga ja käivad kirikus ja kohvikus. Tööd ei tee. Tänavad olid nii paksult promeneerijaid täis, et oli tõsiseid raskusi enda valitud suunas liiklemisega.

Mina olin selle püha muidugi jätnud kahe silma vahele, avastasin selle alles, kui olin kõndinud Carrefouri. Ei poodi, ei miskit.

Tulin siis kallisse Guiride (hispaanlaste sõna mittehispaanaste kohta) kohvikusse, kus on wifi ja üritasin endale üht reisi orgunnida. Olen siin ka praegu.

Ajal, mil istusin kohvikus, külmenes õhutemperatuur 10 kraadi võrra. Väljudes skaneerisin oma sooja toidu hankimise võimalused, vaagisin mõttes võimalust soendada 3 päeva vanust keedetud riisi mikros ja... võtsin sammud Panide kompaniisse. Viimane on kohalik kiirtoidukett, mis pakub maitsvaid ja rohkem või vähem tervisliku täidisega pikki saiu ja sinna juurde friikartuleid või värsket salatit. Nämmm:))))

Rõõmsa kõhuga läksin koju, ajasin karupüksid jalga ja läksin mittemidagi põnevat lootes kohvile piltilusa poolatariga. Üllatuslikult kujunes aga väga mõnus öö - õlu, poolatari maitsev toit, jäätis tervete marjadega, Seksi ja linna film (ei, mul ei ole sõltuvust!), klubitamine mehhiklastega. Esimest korda pidasin Salamancas vastu viieni hommikul, siis täitusid klubid liiga paksult inimestega, tulin koju ära ja sõin mikrouunis soendatud riisi. Leidsin ühe päris mõnusa ööklubi.

Kaks korda käisin eelmisel nädalal ka ülikooli matrikuleerumas, reedel see viimaks õnnestus ja kui taevatähed soovivad, saan esmaspäeval ka üliõpilaspileti.

Avastasin ka taas ujumise võlud. Meie kodu lähedal asub munitsipaalbassein, kus ujumine maksab 2.74€, vajalik on aga ka soetada ujumismüts. Vesi on basseinis nii mõnusalt soe, klaasseinte taga puhub sügistuul. Eks tuleb homme see tee taas jalge alla võtta, et end puhtaks küürida. Kust ma küll ujumismütsi saan?

Vastukaaluks ühele teisele blogile tahan sulle rääkida veel, kui väga ma vihkan oma kassi. Või mis oma kassi, seda elukat, kes elab minuga ühes korteris. Kui esimesel kuul pidasime me Liisiga sõjaplaani ta munade suhtes, siis nüüd, mil olen olnud kolm päeva kassiga kahekesi kodus, tunnen tungivat vajadust astuda kogu tema eksistentsi vastu selles korteris. See loom teeb häbi kogu ausale kassisoole! Milline endast lugupidav kass vajab, et temaga pidevalt tegeletaks? Kass ei tohi ometi olla selline inimese külge klammerduja?! Ja ta on nii uskumatult rumal. Kisast ja kusest pole mõtet rääkidagi. Kõige hullem, et sellisest argpüksist on ka suhteliselt raske vabaneda - ta ei jää ju sust sammugi maha. Me kass on koer!

järgmisel nädalal on plaan teha üks kuni kaks trippi. Eks kuulete siis!

Nüüd aga lõpeta see silm punnis arvutikraani jõllamine ja mine võimle natuke!