Nüüd on aega tuulutada tube...
On lahkumisi, mis on kerged, rõõmsad, edasimineku-ootuseärevad.
Seekord nii ei ole – lahkumine Salamancast osutus raskeks ja valusaks. Eilne pidu ulatus üle tänase keskpäeva ning vast seetõttu suutsin Larita kallistamisel pisarad oma krõllis silmades hoida. Õhtul ma nii tugev ei olnud, lahkumisvalule lisas hoogu šokis sõber, kes oli mind bussijaama saatma tulnud ning vahetult enne, kui pampudega korterist välja hakkasime rammima, sai kõne lauspaanikas emalt - vennal on juhtunud autoõnnetus ja ta on teadmata seisus Zamora haiglas. Paanika on teatavasti ohtlik nakkushaigus, mis levib nii telefonitraate kui raadiolaineid pidi ja minu lahkumisstseen omandas täiesti uudse ja traagilise kvaliteedi.
Teekond lennujaama kulges mõnusalt ja viperusteta, kui mitte arvestada lõbusat pildikest ühest blondiinist guirist, üsna kilpkonnataolise seljakotiga, kes Madriidi bussijaamas kõhuli kukkus. Juhtub.
Olen saanud aru, et mu kiindumus Salamancasse ja hispaania ellu on ootamatult tugev. Raske südamega täitsin õppeperioodi lühendamise avaldust – misjaoks? oli küsimus, millele oli vastata väga raske.
Olen Salamancasse sisse elanaud. Harjunud siinse (sealse?) elukorralduse, toidu ja viisiga, kuidas asjad toimuvad. Mulle meeldib minna välja öösel kell pool neli, võtta mõned kannud, tantsida ja ajada juttu hommikuni. Mulle meeldib siesta ajal kodus pastat teha. Mulle meeldib, et selles linnas on palju enam, kui esmapilgul paistis, nt ülimõnus käbipuu-parkmets. Mulle meeldib nata enam kui hapukoor, ehki päev enne oma lahkumist leidis Liis kaupluse Tatiana, kus muude eestlasele suupäraste hõrgutiste (hapukurgid, kohukesed, baltika, heeringas) kõrval müüakse ka mõnusat paksu Riia piimavabriku hapukoort. Ma ei taha näha ka musta leiba. Olen leidnud siin mõne Minu Inimese. Keel tuleb juba kah – räägin väga valesti, ent see-eest ei ole enam teemat, millest ei suudaks keele nappuse tõttu kõnelda. Mõnusatel hommikutel suletud lemmikbaaris olen rääkinud mitte-süsinikupõhistest eluvormidest, STASI-st ja KGB-st, kiriku rollist hispaanlaste elus, seksist, filmidest ja raamatutest, Savisaarest, Zapaterost, arvutitest. Ülikooli süsteem on hoomatavaks muutunud. Usun, et täiesti võimalik oleks ka jaanuarist leida Salamancas töö, kus teeniksin enam, kui Eestis hakkan teenima. Elu on siin odavam kah, kui võtta elustandardiks peamiselt kodus söömine ja mitte üle kuue korra nädalas väljas pidutsemine. Lisaks tähendab esimese semestri lõpus lahkumine ka osaliselt juba kulutatud raha tagasimaksmist.
Aga mis seal ikka, tulen tagasi sest mind ootab üks kallis inimene. Ja mul on üks suhe, mis vajab hoidmist.
Ülevaade viimastel nädalatel toimunust kah:
Salamancas tuli paks lumi maha ning trotsides väidet, et Hispaanias on umbes kaks autot terve riigi kohta, millel on talvekummid, sõitis väike lõbus seltskond linnast välja Candelario nimelisse mägikülla. Ilus oli. Sai kelgutada. Ainsas avatud hotellis läks vool ära. Toidulaua all oli peidus vaagen hõõguvate sütega, mis nii mõnusalt soojendasid jalgu. Süüa sai oivaliselt - lõunaks võtsin kerge eine kõrtsu taimetoidumenüüst, st liuatäis praekartuleid kolme munaga, ääristatud õhukeste singiviiludega, õhtul poole üheteistkümne ajal aga murdusin ning lasin hea maitsta kausitäiel vürtsikal kartulipudrul suitsupeki ja kamaraga ning A4 formaadist pisut suuremal lihakäntsakal.
Üle-eelmisel nädalal oli vana-aasta õhtu. Jajah, Salamancalastele ei valmista mingit probleemi peo jaoks põhjuse leidmine ja nii ongi siin tava, et „ülikooli vana-aasta õhtu“ leiab aset ühel detsembrikeskpaiga neljapäeval, soovitavalt täiskuisel, nagu sellel aastal juhtus. Bussidega tuuakse pidunäljased (täpsemalt küll janused) kohale teistest linnadest, kokku mitukümmend tuhat nägu ja lastakse linna peale lahti. Üldjoontes on tegu kohutava sündmusega – kujutlege ööd, kui linn on tihedalt täis purupurjus ja tänavatel joovaid hindiviide ning ükski neist pole kahtekümmendki aastat vana. Meie lemmikbaaris La Imprenta purustati sel ööl kempsupott.
Leidsin Salamanca moodsa kunsti näitusesaali ja terve majakonna, mille olemasolust polnud mul seni aimugi, samuti juba eelpool mainitud käbipuu-metsa. Mõned käbid olid ananassi suurused.
Kõik mured, mis minul ja Liisil olid seoses kooliga, said (loodetavasti!) imelise hispaania muretusega Liisi siinoleku viimasel päeval lahenduse, mis veelkord kinnistas mulle juba külge jäänud mõtteviisi, et kõik saab alati viimasel hetkel kõige paremasse korda ning igasugune muretsemine, samuti kiirustamine, on lihtsalt rumal.
Uuh, aitab vast ka, kaua ma ikka siin heietan ja lugupeetud tööinimestele prokrastineerimisrõõmu pakun. Kahe tunni ja kolmekümne viie minuti pärast tõuseb Barajase lennuväljal õhku üks harfi märgiga lennukäru mile kõht sisaldab teiste töllakate hulgas mind. Cuando Dios lo quiere.
Ah jah veel, teisipäeval, 23. detsembril kell 04.10 kohtume Tallinna bussijaamas, lähme võtame mõne õlle ja teeme mõne tantsu!
Täiendused Stanstedist:
Lahkumiskingitusena pakkus Hispaania mulle veel ühe õppetunni sellest, kuidas seal maal leiavad aset kõige veidramad sündmused ning siiski kõik asjad mingi ime läbi lõpuks lahenevad. Nimelt tegin kurja valearvestuse, suuresti lähtudes Itaalia-lennu kogemusest, kus tsek-inni ja turvaküsimused võtsid kokku vast 7 minutit aega, ja läksin tsek-inni mitte enam kui polteist tundi enne lendu. Viga! Mind teenindas keegi kodanik Dmitri, kes oli tõeline tigu-tüüpi teenindaja. Meie vahel leidis aset järgmine dialoog:
Dimitri: Kas teil pass on?
Mina: On küll kusagil aga teil ei ole seda vaja.
Dmitri: Kas saate anda passi?
Mina: Ei.
Dmitri kadus tükiks ajaks nohisedes ja tagasitulles tuvastas mu pagasil ühe ülekilo. Kaaskannatajate rõõmuks tõstsin sealsamas kioskis oma stringid ja sukad käsipagasisse ja asusid uljal sammul turvakontrolli poole...
Ja siis see ilmnes: turvakontrollis töötas vaid üks röntgenimassin. Loomulikult sooviatsid abivalmid politseinikud inimestel peagi minna teise turvakontrolli, kus töötab lausa kuus massinat. Imeline. Ainult see väike viga oli, et selles turvakontrollis olid juba kümne ülejäänud peagi väljuva reisi inimesed. Usjas saba täitis tihkelt esimese terminali suurima fuajee vongeldes sinka sanka erinevate nurkade taha.Nii ma siis seisin, 5 minutit enne pardumisaega sabas, kus minu ees oli veel mitusada inimest.
Kõik lahenes siiski eht-hispaanialikult ning peagi tormasin hingeldades värava poole, kotis tohutu lõhnavee pudel ja taskutes kaks tulemasinat.
Muide, senjoora politseinik kahtlustas, et olen alaeline – vaat' milline iluravi on elu Hispaanias!
Vana hea Inglismaa võttis mu vastu passikontrolliga, mille olemasolu olin juba unustada jõudnud (kui ruttu küll heade asjadega ära harjub!) ning oluliselt soojema ilmaga kui Salamncas oli. Lunastasin röövlitelt kahe naela eest pudeli limonaadi ja vaatasin välikohvikus päikese ära – täpselt nii palju nagu teda näidati lühikesel teekonnal silmapiirilt pilveteki sisse. Siiski tänuväärne, et britid järgisid reeglit „Ei päevagi päikeseta!“. Ei tea, kas armas kodumaa suudab selle samuti täitmisele võtta?
Lisa Riiast
Madre mia! Pool tundi Riias ja mul on tunne, et Eesti ega Läti pole küll elamisväärsed kohad. Mismõttes maksab sama toode (ok, ok, ütleme ausalt välja Mc eine) maksab siin kolmandiku enam kui Salamncas? Ja õlu maksab siin lihtsalt sellise summa, et Salamancas ei ole ka kõige kallimas restos sellist, isegi Stanstedi lennujaamas maksis vähem. Palkadest ärme räägi. Mis toimub?????
Arvan, et mu memuaaridele Hispaaniast tuleb kunagi järg...
22 detsember, 2008
04 detsember, 2008
Taas Salamancas
On alanud ärevad ajad. Viimased nädalad. Nii paljut tahaks veel teha, nii paljut kogeda, näha. Ja nii palju tuleb asjalikke asju teha.
Jah, loomulikult igatsen armsaid kodus, aga üks osa mu südamest jääb kindlasti siia linna. Linna, mida olen kahe kuuga armastama hakanud. Kaks kuud võttis aega harjumine, inimeste tundmaõppimine ja nende seast omade leidmine.
Veel võõrustame paari eestlast, veel käime Valencias, veel teen paar eksamit, veel ajan korda mõned paberid, veel peame mõne peo, veel teeme ühe kartulisalati. Ja tagasi me olemegi. Nagu unenäost.
PS! Jõulukinke sellel aastal, palun, ärge oodake!
Jah, loomulikult igatsen armsaid kodus, aga üks osa mu südamest jääb kindlasti siia linna. Linna, mida olen kahe kuuga armastama hakanud. Kaks kuud võttis aega harjumine, inimeste tundmaõppimine ja nende seast omade leidmine.
Veel võõrustame paari eestlast, veel käime Valencias, veel teen paar eksamit, veel ajan korda mõned paberid, veel peame mõne peo, veel teeme ühe kartulisalati. Ja tagasi me olemegi. Nagu unenäost.
PS! Jõulukinke sellel aastal, palun, ärge oodake!
Itaalias
Reis
Segastel asjaoludel veetsin läinud nädalal 5 päeva Itaalias.
Milano
Linn, mille eest mind oli hoiatatud, kuhu läksin ilma igasuguste ootusteta. Lennujaamas leidsin hõlpsasti raja teisel pool kiirteed laiutava kaubanduskeskuseni, märksa keerukam oli aga pääseda sinna tarbimistemplisse sisse. Ei mingit ust jala tulijaile. Viimaks rühkisin läbi parkimismaja ja voila! võisingi varustada end järgmiste pöevade toidumoonaga. Mialno on ju jube kallis, kes seal siis väljas söömist saab lubada, oli mulle öeldud. Väljapääs kaubakeskusest osutus veelgi keerukamaks ettevõtmiseks kui sissepääs, neetud itaallased, nad ei räägi ka ju ühtki mõistlikku keelt! Mõne aja pärast olin siski taas lennujaama terminali ees ja pugesin bussi, mis sõidutas mind Milano keskvaksalisse.
Esimene pilk Milanole ei meeldinud mulle kohe üldse. Keskvaksal ja teda ümbritsevad majamürakt seisid kui elajad õelalt minu peale alla irvitades. Vaksalist sain linnakaardi. Leidsin kaardilt vaksali. Aga kurat! Tönavad, mis ümbritsesid mind, ei sobinud kohe kuidagi kokku nendega, mis joonistud kaardile. Olin juba peaaegu valmis maksma 3 eurot, et heita pilk googlemapile, kui sain siiski asjas selgust – keskvaksal ei ole mahtunud sellel kaardile, mida seal jagatakse. Loogiline, eks. Küll aga suunati mind õigele magistraalile ning juba vähem kui veerand tunni pärast olin oma hostelis.
Hostel San Tomaso on suurepärase hinna jakvaliteedi suhtega asutus. 22 euro eest koht toas koos kolme tsikiga, puupõrandad, kuum vesi, internet, õlu 1,5-3 eurot. Perenaised armsad hiinlannad. Super!
Kiiresti kõhtu kasapakitud eine ja linnaga tutvuma! Oi mulle meeldis see linn! Loomulikult, südalinna hinnad olid müstilised, mõeldud vaid raha- ja moepededele, aga veidi keskmest välja jalutades paljastas end imekena juugendarhitektuur, kus ka hinnad ei olnud enam kosmilised. Majad linnasüdame ümber pärinevad ajast, mil iga majaomaniku au ja uhkus oli, et tema uus maja oleks ka kunst ning kunsti mõõdetei veel ilu kriteeriumite järgi. Milanos ei ole eriti parke ega murulappe, kus jalgu puhata, ent see-eest on majade katustel lausa lummavad aiad - linna rohelised kopsud.
Selles linnas oli midagi, mida Hispaanias ei ole kohanud – tõeline sügiselõhn. Kõdunevad lehed, mille maguskibe aroom manab silmade ette sügisõunad, siilipoisi ja jalasahistamise Toomemäel. Kes oleks seda Milanolt oodanud?!
Leidsin ühe vahva baari nimega trotuaar ja sinna vedasin õhtu hakul oma toakaaslased – tütarlapsed USAst ja Taiwanilt. Pakuti maailma parimat Mojitot ja White Russiani ning mängis bänd, kelle saatel end õnnest pööraseks tantsisin.
Milano võitis mind.
Veneetsia
Järgmisel päeval loksusin kiirrongist poole odavama regionaalrongiga Veneetsiasse.Peaaegu sain trahvi, sest polnud tulnud selle peale, et enne rongiastumist peab pileti miskis massinas mulgustama. Seekord siiskitrahvi ei saanud ja õhtuhämaras jõudsin veelinna. Jaamast väljudes silmasin üht kuuepealist kampa, kust kostusid hõiked „tere, tere!“. Selge, Liisi sõber Adria ja tema sõbrad.
Minu saabumispäeval oli miski kirikupüha, nii väisasime esmalt üht kirikut ja selle ümber laiutavat sõõrikuturgu. Pärastpoole läksime Adria sõbra Rauli juurde, kes pesitseb üsna Markuse platsi lähedal, korteris, mille juurde viib nagisev puutrepikoda. Niisama kuuma veini joomisest ja väljaminekusk soojendamisest kasvas pidu, mis päädis ühe tšehhitari välkiidena sündinud keeksiga.
Järgmise päevaveetsin turistitades mööda linna. Jumal tänatud, et ilm oli külm, see hoidis mu jäätisesöömise kontrolli all. Imelised itaalia jäätised, igas putkas tahaks proovida kõiki maitseid ja järgmises putkas on juba uued maitsed...
Veidi nukraks tegev on Veneetsia. Uhke linn on suremas. Ei, mitte selle pärast, et ta päästmatult vette vajub, vaid selle pärast, et tema elu ja uhkus on kadunud. Ameeriklased on ajanud kinnisvarahinnad absurdsetesse kõrgustesse ja veneetsias sündinud kolivad üksteise järel mandrile. Majad on tühjad – vaid üheks kuuks aastas saabub sinna perekond jänkisid ja naudib disniländi. Päriselu peaaegu ei olegi.
Õhtul üks tänavabaila ja hommikul jälle teele....
Trento
Miks ma sinna lähen? Seda küsisid mult viimne kui üks inimene, kellele ütlesin, et plaanin minna Trentosse. Ega ma isegi täpselt teadnud, teadsin vaid, et ei tahtnud veel üht kivilinna, tahtsin ära loodusesse ja asjaolude kokkusattumisel jäi sihtpaigaks Trento.
Päris seda ma sealt ei leidnud, mida otsisin – metsaradasid mägedes. Nimelt suvatses kogu maa kattuda esmaspäeva hommikuks paksu märja lumega, nii et mägedes kondamine oli (eriti arvestades, et kandsin kingi) üsna lootusetu ettevõtmine. Sõitsin käiskäruga üles, lõdisesin ja tatsasin veidi, jalad läbimärjad, ja vuhisesin 45 minuti pärast aparaadiga jälle alla. Küll aga käisin ühes mägipargis, ainsa inimesena sel päeval, lumi näitas selgelt, et peale minu liikus seal vaid üks kassivolask.
Trento on imelik linn. Vähe sellest, et nad on nii sakslased kui sakslased olla saavad, kes aga miskipärast räägivad itaalia keelt, kõige peenemas kohvikus on neil squatpeldik (tuntud ka kalevipoja jalajäljena), neil on ka kummaline komme sulgeda kõik poed esmaspäeva hommikul. Õnneks õhtupole oli linn siiski avatud, kolasin ringi, luristasin mõned toobid kuuma meeveini jõuluturul ja kohtusin Mariaga. Maria on Lõuna-Hispaaniast ja üks väga vahva tüdruk.
Minu võõrustajagi oli üks üsna omapärane tegelane. Lõuna-Brasiiliast. Päris vahva poiss, plaanib asuda mõne aasta pärast jäädavalt Euroopasse.
Tagasitee
Loomulikult oleksin ju võinud väljuda Verona jaamas ja teha tunn-pooletisese tiiru Romeo ja Julia linnas.Olin aga sügavalt väsinud ja tülpinud ning nii vurasin otse (kahe rongi, ühe bussiga) Bergamo lennujaama. Taas pisut poodlemist (Voitka, mis sa arvad, mis mul sulle Itaaliast kingituseks on?) ja lõputu ootus, et Ryanair viimaks suvatseks ka miski lennuaparaadi Madridi lennuks eraldada. Viimaks koduses Hispaanias jäin maha seitsmesest bussist Salamancasse ning kui viimaks 16 tunnise reisi järel koju Bolivari tänavale jõudsin, olin valmis tapma igaühe, kes oleks öelnud, et veel kunagi pean kuhugi reisima.
Kokuvõte
Selles pole küll midagi üllatavat, teadsin seda juba enne piletite ostu, et Põhja-Itaalia ei ole minu maa. Muidu pole ju väga vigagi, aga siiski, selle riigi peamine probleem on itallased. Mida nägin, oli põnev ja tore, ent ikkagi jäi mu reisi armsaimaks hetkeks klaasike juba teada-tuntud Madridi õllekas, kus juba teada-tuntud lõbus kiilakas taas paarile guirile nalja tegi.
Segastel asjaoludel veetsin läinud nädalal 5 päeva Itaalias.
Milano
Linn, mille eest mind oli hoiatatud, kuhu läksin ilma igasuguste ootusteta. Lennujaamas leidsin hõlpsasti raja teisel pool kiirteed laiutava kaubanduskeskuseni, märksa keerukam oli aga pääseda sinna tarbimistemplisse sisse. Ei mingit ust jala tulijaile. Viimaks rühkisin läbi parkimismaja ja voila! võisingi varustada end järgmiste pöevade toidumoonaga. Mialno on ju jube kallis, kes seal siis väljas söömist saab lubada, oli mulle öeldud. Väljapääs kaubakeskusest osutus veelgi keerukamaks ettevõtmiseks kui sissepääs, neetud itaallased, nad ei räägi ka ju ühtki mõistlikku keelt! Mõne aja pärast olin siski taas lennujaama terminali ees ja pugesin bussi, mis sõidutas mind Milano keskvaksalisse.
Esimene pilk Milanole ei meeldinud mulle kohe üldse. Keskvaksal ja teda ümbritsevad majamürakt seisid kui elajad õelalt minu peale alla irvitades. Vaksalist sain linnakaardi. Leidsin kaardilt vaksali. Aga kurat! Tönavad, mis ümbritsesid mind, ei sobinud kohe kuidagi kokku nendega, mis joonistud kaardile. Olin juba peaaegu valmis maksma 3 eurot, et heita pilk googlemapile, kui sain siiski asjas selgust – keskvaksal ei ole mahtunud sellel kaardile, mida seal jagatakse. Loogiline, eks. Küll aga suunati mind õigele magistraalile ning juba vähem kui veerand tunni pärast olin oma hostelis.
Hostel San Tomaso on suurepärase hinna jakvaliteedi suhtega asutus. 22 euro eest koht toas koos kolme tsikiga, puupõrandad, kuum vesi, internet, õlu 1,5-3 eurot. Perenaised armsad hiinlannad. Super!
Kiiresti kõhtu kasapakitud eine ja linnaga tutvuma! Oi mulle meeldis see linn! Loomulikult, südalinna hinnad olid müstilised, mõeldud vaid raha- ja moepededele, aga veidi keskmest välja jalutades paljastas end imekena juugendarhitektuur, kus ka hinnad ei olnud enam kosmilised. Majad linnasüdame ümber pärinevad ajast, mil iga majaomaniku au ja uhkus oli, et tema uus maja oleks ka kunst ning kunsti mõõdetei veel ilu kriteeriumite järgi. Milanos ei ole eriti parke ega murulappe, kus jalgu puhata, ent see-eest on majade katustel lausa lummavad aiad - linna rohelised kopsud.
Selles linnas oli midagi, mida Hispaanias ei ole kohanud – tõeline sügiselõhn. Kõdunevad lehed, mille maguskibe aroom manab silmade ette sügisõunad, siilipoisi ja jalasahistamise Toomemäel. Kes oleks seda Milanolt oodanud?!
Leidsin ühe vahva baari nimega trotuaar ja sinna vedasin õhtu hakul oma toakaaslased – tütarlapsed USAst ja Taiwanilt. Pakuti maailma parimat Mojitot ja White Russiani ning mängis bänd, kelle saatel end õnnest pööraseks tantsisin.
Milano võitis mind.
Veneetsia
Järgmisel päeval loksusin kiirrongist poole odavama regionaalrongiga Veneetsiasse.Peaaegu sain trahvi, sest polnud tulnud selle peale, et enne rongiastumist peab pileti miskis massinas mulgustama. Seekord siiskitrahvi ei saanud ja õhtuhämaras jõudsin veelinna. Jaamast väljudes silmasin üht kuuepealist kampa, kust kostusid hõiked „tere, tere!“. Selge, Liisi sõber Adria ja tema sõbrad.
Minu saabumispäeval oli miski kirikupüha, nii väisasime esmalt üht kirikut ja selle ümber laiutavat sõõrikuturgu. Pärastpoole läksime Adria sõbra Rauli juurde, kes pesitseb üsna Markuse platsi lähedal, korteris, mille juurde viib nagisev puutrepikoda. Niisama kuuma veini joomisest ja väljaminekusk soojendamisest kasvas pidu, mis päädis ühe tšehhitari välkiidena sündinud keeksiga.
Järgmise päevaveetsin turistitades mööda linna. Jumal tänatud, et ilm oli külm, see hoidis mu jäätisesöömise kontrolli all. Imelised itaalia jäätised, igas putkas tahaks proovida kõiki maitseid ja järgmises putkas on juba uued maitsed...
Veidi nukraks tegev on Veneetsia. Uhke linn on suremas. Ei, mitte selle pärast, et ta päästmatult vette vajub, vaid selle pärast, et tema elu ja uhkus on kadunud. Ameeriklased on ajanud kinnisvarahinnad absurdsetesse kõrgustesse ja veneetsias sündinud kolivad üksteise järel mandrile. Majad on tühjad – vaid üheks kuuks aastas saabub sinna perekond jänkisid ja naudib disniländi. Päriselu peaaegu ei olegi.
Õhtul üks tänavabaila ja hommikul jälle teele....
Trento
Miks ma sinna lähen? Seda küsisid mult viimne kui üks inimene, kellele ütlesin, et plaanin minna Trentosse. Ega ma isegi täpselt teadnud, teadsin vaid, et ei tahtnud veel üht kivilinna, tahtsin ära loodusesse ja asjaolude kokkusattumisel jäi sihtpaigaks Trento.
Päris seda ma sealt ei leidnud, mida otsisin – metsaradasid mägedes. Nimelt suvatses kogu maa kattuda esmaspäeva hommikuks paksu märja lumega, nii et mägedes kondamine oli (eriti arvestades, et kandsin kingi) üsna lootusetu ettevõtmine. Sõitsin käiskäruga üles, lõdisesin ja tatsasin veidi, jalad läbimärjad, ja vuhisesin 45 minuti pärast aparaadiga jälle alla. Küll aga käisin ühes mägipargis, ainsa inimesena sel päeval, lumi näitas selgelt, et peale minu liikus seal vaid üks kassivolask.
Trento on imelik linn. Vähe sellest, et nad on nii sakslased kui sakslased olla saavad, kes aga miskipärast räägivad itaalia keelt, kõige peenemas kohvikus on neil squatpeldik (tuntud ka kalevipoja jalajäljena), neil on ka kummaline komme sulgeda kõik poed esmaspäeva hommikul. Õnneks õhtupole oli linn siiski avatud, kolasin ringi, luristasin mõned toobid kuuma meeveini jõuluturul ja kohtusin Mariaga. Maria on Lõuna-Hispaaniast ja üks väga vahva tüdruk.
Minu võõrustajagi oli üks üsna omapärane tegelane. Lõuna-Brasiiliast. Päris vahva poiss, plaanib asuda mõne aasta pärast jäädavalt Euroopasse.
Tagasitee
Loomulikult oleksin ju võinud väljuda Verona jaamas ja teha tunn-pooletisese tiiru Romeo ja Julia linnas.Olin aga sügavalt väsinud ja tülpinud ning nii vurasin otse (kahe rongi, ühe bussiga) Bergamo lennujaama. Taas pisut poodlemist (Voitka, mis sa arvad, mis mul sulle Itaaliast kingituseks on?) ja lõputu ootus, et Ryanair viimaks suvatseks ka miski lennuaparaadi Madridi lennuks eraldada. Viimaks koduses Hispaanias jäin maha seitsmesest bussist Salamancasse ning kui viimaks 16 tunnise reisi järel koju Bolivari tänavale jõudsin, olin valmis tapma igaühe, kes oleks öelnud, et veel kunagi pean kuhugi reisima.
Kokuvõte
Selles pole küll midagi üllatavat, teadsin seda juba enne piletite ostu, et Põhja-Itaalia ei ole minu maa. Muidu pole ju väga vigagi, aga siiski, selle riigi peamine probleem on itallased. Mida nägin, oli põnev ja tore, ent ikkagi jäi mu reisi armsaimaks hetkeks klaasike juba teada-tuntud Madridi õllekas, kus juba teada-tuntud lõbus kiilakas taas paarile guirile nalja tegi.
11 november, 2008
Haldjakojast
Linn on poole väiksem kui Tallinn, ent sellest hoolimata varustatud metrooga. Metroo kohal tänavatel vuravad rõõmsad punased Bilbobussid ja sõbralik tramm, millele võib iga ilmaga kindel olla.
Soliidsed villastes mantlites töösturid nõjatuvad rasketest aegadest hoolimata kunstikohvikus tugitoolileenile ning tõmbavad mõnuledes järgmise mahvi sigarillost.
Ilusad riided.
Ilusad mehed.
Oivalised suus sulavad ja aegamisi erinevaid maitsenüansse avavad toidud ja vein, mile kõrval kõik Kastiilias pakutav on saapatald ja äädikas.
Inimesed on heledad nagu kesk-eurooplased ja nende viis kastejanot rääkida varieerub nii suuresti, et juhtub kujuteldamatu – mind ei peeta guiriks, isegi peale kolmandat lauset, vaid üritatakse ikka avaliku arvamuse uuringusse kaasata.
Kõrtudes elatakse Reali-Juventuse mängu ajal kaasa Juventusele.
Picasso, Miró, Matisse ilma klaasi segava peegelduseta.
Pärnade ja vahtrate alleed, mille vahele on istutatud palme.
Salakeel, mida kuuleb küll haruharva, kuid mis kõlab kui haldjate kõne.
Linn on end mugavalt sättinud jöekääru ja mägede kaussi. Ta on veelgi vähem Hispaania, kui seda on Barcelona. Samavõrra kosmopoliitne kui baskilik, ühtaegu tööstus- ja kunstikeskus.
Mingil seletamatul kombel meenutavad ta tuled, jõe ühel kaldal klassitsistlikud fassaadid ja kõrged kontorimajad teisel, Hong Kongi. Hong-Kongi, millesse ma nii väga aasta eest armusin.
Haldjas, kelle majas vanalinna vaid otsides leitaval põiktänaval elasin. Säravad mustad poolde selga ulatuvad juuksed. Lõpmatu malbus ja küllap sünnil kaasa antud viisakus. Neli meetrit Tolkieni. Sõnaraamatud ja grammatikad kõmnetest keeltest - jaapani, hindi, eesti, tšehhi, korea, saksa, ladina, leedu, soome, vana- ja uuskreeka, inglise, heebrea, welshi, kõmri, gaeli, vana-egiptuse, araabia. Kõik, mis võimalik baskidest. Kalevala mütoloogia. Paarteist Lonley Planetit. Kaardid ja atlased tänapäevast ja kõrgkeskajast. Magna Charta. Sarvepillid. Noodid. Hillitsetud jaapani miniaiake.
Vaimustus! Seda ei kahandanud ka öö otsa külmetamist ega ka hirmkallis bussipilet, mille sõiduks lunastasin.
Veidi nukraks tegi küll kolmapäeval kallanud vim, mis ei lubanud minna mägedesse ja teadasaamine, et ees ootab üksildane reis Itaaliasse. Ent pole lugu! Life is what happens when you are busy making other plans.
Soliidsed villastes mantlites töösturid nõjatuvad rasketest aegadest hoolimata kunstikohvikus tugitoolileenile ning tõmbavad mõnuledes järgmise mahvi sigarillost.
Ilusad riided.
Ilusad mehed.
Oivalised suus sulavad ja aegamisi erinevaid maitsenüansse avavad toidud ja vein, mile kõrval kõik Kastiilias pakutav on saapatald ja äädikas.
Inimesed on heledad nagu kesk-eurooplased ja nende viis kastejanot rääkida varieerub nii suuresti, et juhtub kujuteldamatu – mind ei peeta guiriks, isegi peale kolmandat lauset, vaid üritatakse ikka avaliku arvamuse uuringusse kaasata.
Kõrtudes elatakse Reali-Juventuse mängu ajal kaasa Juventusele.
Picasso, Miró, Matisse ilma klaasi segava peegelduseta.
Pärnade ja vahtrate alleed, mille vahele on istutatud palme.
Salakeel, mida kuuleb küll haruharva, kuid mis kõlab kui haldjate kõne.
Linn on end mugavalt sättinud jöekääru ja mägede kaussi. Ta on veelgi vähem Hispaania, kui seda on Barcelona. Samavõrra kosmopoliitne kui baskilik, ühtaegu tööstus- ja kunstikeskus.
Mingil seletamatul kombel meenutavad ta tuled, jõe ühel kaldal klassitsistlikud fassaadid ja kõrged kontorimajad teisel, Hong Kongi. Hong-Kongi, millesse ma nii väga aasta eest armusin.
Haldjas, kelle majas vanalinna vaid otsides leitaval põiktänaval elasin. Säravad mustad poolde selga ulatuvad juuksed. Lõpmatu malbus ja küllap sünnil kaasa antud viisakus. Neli meetrit Tolkieni. Sõnaraamatud ja grammatikad kõmnetest keeltest - jaapani, hindi, eesti, tšehhi, korea, saksa, ladina, leedu, soome, vana- ja uuskreeka, inglise, heebrea, welshi, kõmri, gaeli, vana-egiptuse, araabia. Kõik, mis võimalik baskidest. Kalevala mütoloogia. Paarteist Lonley Planetit. Kaardid ja atlased tänapäevast ja kõrgkeskajast. Magna Charta. Sarvepillid. Noodid. Hillitsetud jaapani miniaiake.
Vaimustus! Seda ei kahandanud ka öö otsa külmetamist ega ka hirmkallis bussipilet, mille sõiduks lunastasin.
Veidi nukraks tegi küll kolmapäeval kallanud vim, mis ei lubanud minna mägedesse ja teadasaamine, et ees ootab üksildane reis Itaaliasse. Ent pole lugu! Life is what happens when you are busy making other plans.
02 november, 2008
Nädala ringvaade
Tere, armas lugeja!
Midagi eriti põrutavat ei ole minu elus ega Salamanca linnas viimase nädalaga aset leidnud. Nii et võid heaga siit leheküljelt ära navigeerida, millestki huvitavast sa ilma ei jää.
Ah et ei läinud, jah? Noh, sina igavleja, kui sul tõesti midagi paremat teha ei ole, pajatan sulle siis oma nädalast.
Hetke kõige pakilisem probleem on, et gaasitünn lõpetas igasuguse koostöö koduseadmetega. Ei sooja vett. Ei normaalset sööki. Nii, et armas sõber, kui netis sihitult ringihängimise vahel aega leiad, postita mulle siia üks mõnus mikroahjus tehtav retsept, sest Lara, kes suhtleb gaasimeestega tuleb koju alles kolmapäeval.
Eile õnnistati meid taas kord ühe kirikupühaga, mil muidu mitte just väga religioossed spaanlased panevad parimad riided selga ja käivad kirikus ja kohvikus. Tööd ei tee. Tänavad olid nii paksult promeneerijaid täis, et oli tõsiseid raskusi enda valitud suunas liiklemisega.
Mina olin selle püha muidugi jätnud kahe silma vahele, avastasin selle alles, kui olin kõndinud Carrefouri. Ei poodi, ei miskit.
Tulin siis kallisse Guiride (hispaanlaste sõna mittehispaanaste kohta) kohvikusse, kus on wifi ja üritasin endale üht reisi orgunnida. Olen siin ka praegu.
Ajal, mil istusin kohvikus, külmenes õhutemperatuur 10 kraadi võrra. Väljudes skaneerisin oma sooja toidu hankimise võimalused, vaagisin mõttes võimalust soendada 3 päeva vanust keedetud riisi mikros ja... võtsin sammud Panide kompaniisse. Viimane on kohalik kiirtoidukett, mis pakub maitsvaid ja rohkem või vähem tervisliku täidisega pikki saiu ja sinna juurde friikartuleid või värsket salatit. Nämmm:))))
Rõõmsa kõhuga läksin koju, ajasin karupüksid jalga ja läksin mittemidagi põnevat lootes kohvile piltilusa poolatariga. Üllatuslikult kujunes aga väga mõnus öö - õlu, poolatari maitsev toit, jäätis tervete marjadega, Seksi ja linna film (ei, mul ei ole sõltuvust!), klubitamine mehhiklastega. Esimest korda pidasin Salamancas vastu viieni hommikul, siis täitusid klubid liiga paksult inimestega, tulin koju ära ja sõin mikrouunis soendatud riisi. Leidsin ühe päris mõnusa ööklubi.
Kaks korda käisin eelmisel nädalal ka ülikooli matrikuleerumas, reedel see viimaks õnnestus ja kui taevatähed soovivad, saan esmaspäeval ka üliõpilaspileti.
Avastasin ka taas ujumise võlud. Meie kodu lähedal asub munitsipaalbassein, kus ujumine maksab 2.74€, vajalik on aga ka soetada ujumismüts. Vesi on basseinis nii mõnusalt soe, klaasseinte taga puhub sügistuul. Eks tuleb homme see tee taas jalge alla võtta, et end puhtaks küürida. Kust ma küll ujumismütsi saan?
Vastukaaluks ühele teisele blogile tahan sulle rääkida veel, kui väga ma vihkan oma kassi. Või mis oma kassi, seda elukat, kes elab minuga ühes korteris. Kui esimesel kuul pidasime me Liisiga sõjaplaani ta munade suhtes, siis nüüd, mil olen olnud kolm päeva kassiga kahekesi kodus, tunnen tungivat vajadust astuda kogu tema eksistentsi vastu selles korteris. See loom teeb häbi kogu ausale kassisoole! Milline endast lugupidav kass vajab, et temaga pidevalt tegeletaks? Kass ei tohi ometi olla selline inimese külge klammerduja?! Ja ta on nii uskumatult rumal. Kisast ja kusest pole mõtet rääkidagi. Kõige hullem, et sellisest argpüksist on ka suhteliselt raske vabaneda - ta ei jää ju sust sammugi maha. Me kass on koer!
järgmisel nädalal on plaan teha üks kuni kaks trippi. Eks kuulete siis!
Nüüd aga lõpeta see silm punnis arvutikraani jõllamine ja mine võimle natuke!
Midagi eriti põrutavat ei ole minu elus ega Salamanca linnas viimase nädalaga aset leidnud. Nii et võid heaga siit leheküljelt ära navigeerida, millestki huvitavast sa ilma ei jää.
Ah et ei läinud, jah? Noh, sina igavleja, kui sul tõesti midagi paremat teha ei ole, pajatan sulle siis oma nädalast.
Hetke kõige pakilisem probleem on, et gaasitünn lõpetas igasuguse koostöö koduseadmetega. Ei sooja vett. Ei normaalset sööki. Nii, et armas sõber, kui netis sihitult ringihängimise vahel aega leiad, postita mulle siia üks mõnus mikroahjus tehtav retsept, sest Lara, kes suhtleb gaasimeestega tuleb koju alles kolmapäeval.
Eile õnnistati meid taas kord ühe kirikupühaga, mil muidu mitte just väga religioossed spaanlased panevad parimad riided selga ja käivad kirikus ja kohvikus. Tööd ei tee. Tänavad olid nii paksult promeneerijaid täis, et oli tõsiseid raskusi enda valitud suunas liiklemisega.
Mina olin selle püha muidugi jätnud kahe silma vahele, avastasin selle alles, kui olin kõndinud Carrefouri. Ei poodi, ei miskit.
Tulin siis kallisse Guiride (hispaanlaste sõna mittehispaanaste kohta) kohvikusse, kus on wifi ja üritasin endale üht reisi orgunnida. Olen siin ka praegu.
Ajal, mil istusin kohvikus, külmenes õhutemperatuur 10 kraadi võrra. Väljudes skaneerisin oma sooja toidu hankimise võimalused, vaagisin mõttes võimalust soendada 3 päeva vanust keedetud riisi mikros ja... võtsin sammud Panide kompaniisse. Viimane on kohalik kiirtoidukett, mis pakub maitsvaid ja rohkem või vähem tervisliku täidisega pikki saiu ja sinna juurde friikartuleid või värsket salatit. Nämmm:))))
Rõõmsa kõhuga läksin koju, ajasin karupüksid jalga ja läksin mittemidagi põnevat lootes kohvile piltilusa poolatariga. Üllatuslikult kujunes aga väga mõnus öö - õlu, poolatari maitsev toit, jäätis tervete marjadega, Seksi ja linna film (ei, mul ei ole sõltuvust!), klubitamine mehhiklastega. Esimest korda pidasin Salamancas vastu viieni hommikul, siis täitusid klubid liiga paksult inimestega, tulin koju ära ja sõin mikrouunis soendatud riisi. Leidsin ühe päris mõnusa ööklubi.
Kaks korda käisin eelmisel nädalal ka ülikooli matrikuleerumas, reedel see viimaks õnnestus ja kui taevatähed soovivad, saan esmaspäeval ka üliõpilaspileti.
Avastasin ka taas ujumise võlud. Meie kodu lähedal asub munitsipaalbassein, kus ujumine maksab 2.74€, vajalik on aga ka soetada ujumismüts. Vesi on basseinis nii mõnusalt soe, klaasseinte taga puhub sügistuul. Eks tuleb homme see tee taas jalge alla võtta, et end puhtaks küürida. Kust ma küll ujumismütsi saan?
Vastukaaluks ühele teisele blogile tahan sulle rääkida veel, kui väga ma vihkan oma kassi. Või mis oma kassi, seda elukat, kes elab minuga ühes korteris. Kui esimesel kuul pidasime me Liisiga sõjaplaani ta munade suhtes, siis nüüd, mil olen olnud kolm päeva kassiga kahekesi kodus, tunnen tungivat vajadust astuda kogu tema eksistentsi vastu selles korteris. See loom teeb häbi kogu ausale kassisoole! Milline endast lugupidav kass vajab, et temaga pidevalt tegeletaks? Kass ei tohi ometi olla selline inimese külge klammerduja?! Ja ta on nii uskumatult rumal. Kisast ja kusest pole mõtet rääkidagi. Kõige hullem, et sellisest argpüksist on ka suhteliselt raske vabaneda - ta ei jää ju sust sammugi maha. Me kass on koer!
järgmisel nädalal on plaan teha üks kuni kaks trippi. Eks kuulete siis!
Nüüd aga lõpeta see silm punnis arvutikraani jõllamine ja mine võimle natuke!
28 oktoober, 2008
Vaesed-vaesed spaania naised!
Eelmisel reedel lõppes mu keelekursus ja sain ametlikult papperi, mis tunnistab, et üht-teist olen salamancas siiski teinud ja see tegevus on tunnistatud "märkimisväärseks".
Õhtul siis õpetaja ja rühmga pidu, mille käigus muu hulgas tutvusin ka Anneliga, kes on siin kui iiri erasmuslane.
Et mulle aga eriti ei meeldi erasmuslaste seltskond, siis otsutasin kasutada üksi väljaskäimise privileegi ja minna ära täpselt siis, kui tahan.
Et müne päeva eest oli Liis kirjutanud oma blogis, et on spaanias oldud kuu aja jooksul näinud vaid kahte kena tüüpi ja kuna mina olin registreerinud sama arvu kenasid mehi, siis mõtlesin, et nii ei saa ju ometigi olla ja otsustasin ülejäänud osa ööst sisustada kenade meesisendite otsimisega. Nii ma käisin reee öösel, mööda kõige käidavamaid baare ja tänavaid. Oma kolm tundi käisin ringi. Ja mis on konto? Ümmargune null!!! Mitte ühtegi pisutki pandavat meest! Mu jumal, mis oleks selle ajaga konto Tallinnas? Kümmekond ikka. Vähemalt.
Vaesed-vaesed spaania naised, nüüd ma mõistan, miks siin riigis esmasünnitajate keskmine vanus kaugelt üle kolmekümne on. Kiiremas korras oleks tarvis siia eksportida kenasid ida-euroopa mehi, muidu sureb spaanlaste tõug vist sootuks välja ja maa asustatakse kõiksugu murjamitega.
Järgmisel päeval sõitsin Zamorast koju ja bussis oli üks kena meesisend. Spaania on päästetud!
Õhtul siis õpetaja ja rühmga pidu, mille käigus muu hulgas tutvusin ka Anneliga, kes on siin kui iiri erasmuslane.
Et mulle aga eriti ei meeldi erasmuslaste seltskond, siis otsutasin kasutada üksi väljaskäimise privileegi ja minna ära täpselt siis, kui tahan.
Et müne päeva eest oli Liis kirjutanud oma blogis, et on spaanias oldud kuu aja jooksul näinud vaid kahte kena tüüpi ja kuna mina olin registreerinud sama arvu kenasid mehi, siis mõtlesin, et nii ei saa ju ometigi olla ja otsustasin ülejäänud osa ööst sisustada kenade meesisendite otsimisega. Nii ma käisin reee öösel, mööda kõige käidavamaid baare ja tänavaid. Oma kolm tundi käisin ringi. Ja mis on konto? Ümmargune null!!! Mitte ühtegi pisutki pandavat meest! Mu jumal, mis oleks selle ajaga konto Tallinnas? Kümmekond ikka. Vähemalt.
Vaesed-vaesed spaania naised, nüüd ma mõistan, miks siin riigis esmasünnitajate keskmine vanus kaugelt üle kolmekümne on. Kiiremas korras oleks tarvis siia eksportida kenasid ida-euroopa mehi, muidu sureb spaanlaste tõug vist sootuks välja ja maa asustatakse kõiksugu murjamitega.
Järgmisel päeval sõitsin Zamorast koju ja bussis oli üks kena meesisend. Spaania on päästetud!
23 oktoober, 2008
Qué dia, qué sol!
Tere, armas sõber! Pole sulle ammu kirjutanud. Vahepeal on elu Salamancas ja Bolivari tänaval kulgenud üsna mõnusalt. Pühapäevasest perelõunast ja sellele järgnenud joonistamisorgiast andis Liis oma blogis juba kiire ülevaate, seda siin kordama ei hakka. Lisan siia vaid mõned pildid ja nendin, et mereandidest piirduksin mina siiski edaspidi vaid krevettide ja kalaga.
Üleeile saabus meile sügis. Tuli ootamatult ja suure pauguga, päeval käisin veel lühikeste varrukatega ringi, öösel aga kukkus temperatuur paari kraadi peale, hakkas kallama külma vihma ja puhuma lõikav tuul,mis kangutas nii mõnegi kleenukese puu juurtega maapinnast. Nii siis tatsasin eile ringi seljas kampsun, paks jope, sall, peas Liisi villane müts ja jalas matkasaapad. Toas sai kügeletud vaid meetri raadiuses elektrilisest praepannist, mille pildi ka siia lisan. Päeva kontosse läks ka hispaania keele eksam, Annale heegeldamise õpetamine ja kolla-oranžikirjude pajalappide valmistamine. Ah jah, sooja saamiseks sai ka triigitud.
Õnneks aga pole Salamancas lubatud esineda ühelgi päeval, kus päike vähemalt viivukski oma palet ette ei näitaks. Nii ka eile. Ja täna, oo madre mia!, õhk on küll külm, külmem kui teil, kuid päike lõõskab pilvitus taevas ja niisamuti särab kõrgustes ka mu meeleolu, mis eilses vihmas ja tuules juba pisut kaamoslike noote võttis (Siinkohal soovitus kõigile melanhoolsusele kalduvatele naisolevustele – pole häda, mida ei raviks 6 episoodi „Sexo en Nueva Yorka-t“. Tarvitada mugavas ja soojas pesas.)
Minu suhe Salamancaga on arenenud teesist ja antiteesist sünteesini, ehk siis „kõik on p....s“ faasist olen jõudnud harmooniani.
Kuis armastan neid hommikuid, kui lippan keeletundi, päike tõusmas mu selajtaga ja kuldamas pikka Portugali avenüüd. Olen õppinud vastutulijatele otsa vaatama ja naeratama. Milline rõõm!
Ja kui tulen koolist, jalutan mööda väikesi tänavaid, kuulan Jako ja Külli kingitud massinast muusikat (Aitäh, väga vahva massin on! Aga mis kütusel ta huvitav töötab? Siiani veel pole kordagi laadinud, kuigi kuulanud olen seda julgelt 60-70 tundi.). Ostan kuskilt sooja pika saia (mmm... krõbeda koorikuga!), pistan selle kaenla alla ja kodukoridori jõudes vaatan himukalt postkasti, kas pole ehk kirja Eestimaalt. Kodus äratan lauluga magajad, keedan kohvi, söön hommikust, silitan kassi, istun rõdule või siis nüüd, kui on külm, diivanile, hakkan õppima või lugema või teen hoopis siestaune.
Foorituledest ei pea siin keegi midagi, isegi liikluspolitsei patrullist kahe meetri kaugusel on ülimalt normaalne punase tulega teed ületada, autodki sõidavad tule alt läbi, kui kedagi vöötrajal pole. Mingil kummalisel kombel on aga liiklus siiski sujuv ja sõbralik.
Tänavail on igati normaalne kõrvaklapid peas oma muusikale kaasa laulda, täiesti väärikad inimesed teevad nii.
Lõuna ajal näeb elumajades liikumas ka rahvast, keda Eestis sellisel kellaajal kunagi kodu läheduses ei kohta – ülikondades ja kontorikostüümides kodanikke. Nad tulevad koju sööma ja puhkama.
Vanainimesed on siin hoolitsetud ja kenad, sõbralikud ja naeratavad. Enamasti toimetavad nad ikka vähemalt paarikaupa, nende standardvarustuses on sageli ka pikk sai, abikaasa ja pudelihari-tüüpi koer. Sageli näeb mõnda neist ka ringi vuristamas elektrilise neljarattalise rolleriga – milline surepärane ja väärikas alternatiiv ratastoolile!
Kui ma eelmises sissekandes kurtsin, et kaubad on siin üldiselt kalimad, kui Eestis, siis siinkohal teen väikese paranduse. Minu praeguste arvutuste kohaselt on mul siin elamine siiski odavam kui Eestis. Vaadake ise:
Korter: 100 € kuu
Söök, igapäevatarbed, väljaskäimine 40 - 45 € nädal (sõltub, kus väljas käin ja kas on vaja osta sokke või muud säärast), ehk siis 170 € kuu. Iga nädal käime Liisiga korra Suurel Korilusel, ostame kahe peale umbes 40 € eest toitu jms. Esialgu oli mu nädalaeelarve 50 €, kuid kärpisin seda, jättes finantseerimata mõttetud öö- ja muiduampsud. Igati mõistlik otsus, kas pole?
Kuna Erasmuse stipp on umbes 380 € kuus, jääb üle umbes 110 € reisideks ja suurteks väljaminekuteks nagu adapter, kingad, retuusidest suuremahulisemad rõivad ja muidugi reisimine.
Pole ju paha?!
Äkki siiski tuled külla? Lähme koos Portugali, Lõunasse või mägedesse! Või äkki isegi Aafrikasse!? Tehke aga ruttu, sest tegelikult võib-olla tulen siiski kevadsemestriks Eestisse.
Kirjutamiseni!
PS pildid lisan siis, kui stabiilsemasse netti saan. Loodetavasti homme.
Üleeile saabus meile sügis. Tuli ootamatult ja suure pauguga, päeval käisin veel lühikeste varrukatega ringi, öösel aga kukkus temperatuur paari kraadi peale, hakkas kallama külma vihma ja puhuma lõikav tuul,mis kangutas nii mõnegi kleenukese puu juurtega maapinnast. Nii siis tatsasin eile ringi seljas kampsun, paks jope, sall, peas Liisi villane müts ja jalas matkasaapad. Toas sai kügeletud vaid meetri raadiuses elektrilisest praepannist, mille pildi ka siia lisan. Päeva kontosse läks ka hispaania keele eksam, Annale heegeldamise õpetamine ja kolla-oranžikirjude pajalappide valmistamine. Ah jah, sooja saamiseks sai ka triigitud.
Õnneks aga pole Salamancas lubatud esineda ühelgi päeval, kus päike vähemalt viivukski oma palet ette ei näitaks. Nii ka eile. Ja täna, oo madre mia!, õhk on küll külm, külmem kui teil, kuid päike lõõskab pilvitus taevas ja niisamuti särab kõrgustes ka mu meeleolu, mis eilses vihmas ja tuules juba pisut kaamoslike noote võttis (Siinkohal soovitus kõigile melanhoolsusele kalduvatele naisolevustele – pole häda, mida ei raviks 6 episoodi „Sexo en Nueva Yorka-t“. Tarvitada mugavas ja soojas pesas.)
Minu suhe Salamancaga on arenenud teesist ja antiteesist sünteesini, ehk siis „kõik on p....s“ faasist olen jõudnud harmooniani.
Kuis armastan neid hommikuid, kui lippan keeletundi, päike tõusmas mu selajtaga ja kuldamas pikka Portugali avenüüd. Olen õppinud vastutulijatele otsa vaatama ja naeratama. Milline rõõm!
Ja kui tulen koolist, jalutan mööda väikesi tänavaid, kuulan Jako ja Külli kingitud massinast muusikat (Aitäh, väga vahva massin on! Aga mis kütusel ta huvitav töötab? Siiani veel pole kordagi laadinud, kuigi kuulanud olen seda julgelt 60-70 tundi.). Ostan kuskilt sooja pika saia (mmm... krõbeda koorikuga!), pistan selle kaenla alla ja kodukoridori jõudes vaatan himukalt postkasti, kas pole ehk kirja Eestimaalt. Kodus äratan lauluga magajad, keedan kohvi, söön hommikust, silitan kassi, istun rõdule või siis nüüd, kui on külm, diivanile, hakkan õppima või lugema või teen hoopis siestaune.
Foorituledest ei pea siin keegi midagi, isegi liikluspolitsei patrullist kahe meetri kaugusel on ülimalt normaalne punase tulega teed ületada, autodki sõidavad tule alt läbi, kui kedagi vöötrajal pole. Mingil kummalisel kombel on aga liiklus siiski sujuv ja sõbralik.
Tänavail on igati normaalne kõrvaklapid peas oma muusikale kaasa laulda, täiesti väärikad inimesed teevad nii.
Lõuna ajal näeb elumajades liikumas ka rahvast, keda Eestis sellisel kellaajal kunagi kodu läheduses ei kohta – ülikondades ja kontorikostüümides kodanikke. Nad tulevad koju sööma ja puhkama.
Vanainimesed on siin hoolitsetud ja kenad, sõbralikud ja naeratavad. Enamasti toimetavad nad ikka vähemalt paarikaupa, nende standardvarustuses on sageli ka pikk sai, abikaasa ja pudelihari-tüüpi koer. Sageli näeb mõnda neist ka ringi vuristamas elektrilise neljarattalise rolleriga – milline surepärane ja väärikas alternatiiv ratastoolile!
Kui ma eelmises sissekandes kurtsin, et kaubad on siin üldiselt kalimad, kui Eestis, siis siinkohal teen väikese paranduse. Minu praeguste arvutuste kohaselt on mul siin elamine siiski odavam kui Eestis. Vaadake ise:
Korter: 100 € kuu
Söök, igapäevatarbed, väljaskäimine 40 - 45 € nädal (sõltub, kus väljas käin ja kas on vaja osta sokke või muud säärast), ehk siis 170 € kuu. Iga nädal käime Liisiga korra Suurel Korilusel, ostame kahe peale umbes 40 € eest toitu jms. Esialgu oli mu nädalaeelarve 50 €, kuid kärpisin seda, jättes finantseerimata mõttetud öö- ja muiduampsud. Igati mõistlik otsus, kas pole?
Kuna Erasmuse stipp on umbes 380 € kuus, jääb üle umbes 110 € reisideks ja suurteks väljaminekuteks nagu adapter, kingad, retuusidest suuremahulisemad rõivad ja muidugi reisimine.
Pole ju paha?!
Äkki siiski tuled külla? Lähme koos Portugali, Lõunasse või mägedesse! Või äkki isegi Aafrikasse!? Tehke aga ruttu, sest tegelikult võib-olla tulen siiski kevadsemestriks Eestisse.
Kirjutamiseni!
PS pildid lisan siis, kui stabiilsemasse netti saan. Loodetavasti homme.
16 oktoober, 2008
Väljavõtteid kaubandusvõrgust
Kindlasti tunnevad mõned teist, eesotsas kaubatundja Efkaga, huvi, mida enesest kujutab siinne kaubandusvõrk.
Esiteks, turgu, kujul nagu meie lõunamaal näha loodaks, siin pole. Vist on küll turuhoone, üks maja vanalinnas, mis on hullult sarnane Tartu turuhoonega ja kust ukse vahelt paistab toores liha, kuid sinna ma pole sisse astunud. Samuti on igal tänaval juurviljapood, need on päris mõnusad.
Kõik sada krobinat, mida eluks vaja, saad osta mõnest Bazari nime kandvast poest. Kõik need poed on täis ühesugust hiina kaupa ja neis toimetavad samuti hiinlased, kelle hispaania keele oskus on vägagi piiratud. Selliseid krobinapoode on loendamatu hulk, peamine müügiartikkel nendes on kunstlillede kimbud ja plastmasskarbid. Käisin üks päev ühes sellises poes, ostsin sealt üht-teist ja siis väisasin teist ja seal taheti mind vargaks tembeldada. Õnneks hinnad poodides siiski varieeruvad pisut, nii et pääsesin süüdistustest.
Üldiselt maksavad toidukaubad sama palju või pisut enam, kui Eestis. Hinna poolest sobivaimad on kohalik kett Carefur ja Lidl, samuti asub linna piiri taga siinne "Lõuna Keskus", kus on ka üks kohalik Spaania ketipood, milles on ülimeeldiva hinnaga kohalikku kosmeetikat.
Üldiselt tundub, et hispaanlased armastavad eesliiteid giga, mega ja hüper. Kaupa ostetakse korraga tohutult. Kõik pakendid on üüratud, keskmine šampoonipudel sisaldab 700 ml ja keskmine pesubulbripakk 7 kg. Lisaks armastatkse väga ka väikeste pakikeste köitmist suurde kimpu. Näiteks on tuunikala pakitud kahe võileiva jagu mahutavatesse karpidesse ning need omakorda pakitud mitme kaupa suureks karbiks. Alternatiiv on osta tünn (2 l) tuunikala. Samuti ei ole poest võimalik osta pulgajäätist. Tähendab, on küll, aga minimaalselt 3 või 4 kaupa pakitult, levinm on siiski jäätise 8-pakk ja 12-pakk. Üksikjäätist müüakse kioskis ja see maksab 1.50, mis on üksjagu krõbe hind.
Mõned hinnaüllatused on aga jalust rabavad: 20 tampooni maksab siin vähemalt 4 euri, samuti on arutult kallid normaalmõõdus pakendis šampoonid ja seebid - vastavalt vähemalt 3.40 ja 1.50 eurot.
Huvitav tava on ka oma "soomlase rataskäruga" poes käimine. Üldiselt tarivad rataskäru enda taga kõigi vanuseklasside esindajad alates koolijuntsudest vanuriteni. Mõnede suuremate poodide sissepääsu juures onu või tädi, kes kleebib su rataskoti külge sildi, sina siis laod kõik oma ostmisele mineva tavaari sinna kotti ja kassa juures laod välja. Väiksemate poodide juures on eraldi kettidega varustatud kohad rataskärudele.
Kõrtsud ei ole samuti teab mis odavad: 150-200 ml õlut maksab minimaalselt 1.20, veini saab odavamalt. Chupitosid, ehk shote, saab siin-seal ka 0.50-1.00 euro eest, kuid nede sisu ei pruugi igal pool ja alati täpselt pudeli sildile vastata.
Odavam, kui Eestis, on siin siin vaid "paha kraam" - poest ostetav alkohol (saksa õlu Lidlis alates 0.23, liiter veini sealsamas 0.69, 0,7 liitrit rummi 3.50, 0,7 liitrit vermutit 1.80, 0,7 liitrit džinni 3.90) ja kanep. Viimast tarbitakse siin ikka tohutult -üleeile nägin, kuidas tööbid rullisid kella üheksase ja kümnese loengu vaheajal teaduskonnas jointi.
Suitsetamisega on siin üldse naljakas asi, loengusse pääsemiseks tuleb end murda kõigepealt läbi tiheda suitsetajatemassi. Siiani on Burger King ja Mäkk olnud ainsad toidukohad, kus olen näind, et suitsetada ei tohi. Selle kõige juures kurdavad hispaanlased aina, kui ranged suitsetamist piiravad reeglid neil nüüd on :-)
Esiteks, turgu, kujul nagu meie lõunamaal näha loodaks, siin pole. Vist on küll turuhoone, üks maja vanalinnas, mis on hullult sarnane Tartu turuhoonega ja kust ukse vahelt paistab toores liha, kuid sinna ma pole sisse astunud. Samuti on igal tänaval juurviljapood, need on päris mõnusad.
Kõik sada krobinat, mida eluks vaja, saad osta mõnest Bazari nime kandvast poest. Kõik need poed on täis ühesugust hiina kaupa ja neis toimetavad samuti hiinlased, kelle hispaania keele oskus on vägagi piiratud. Selliseid krobinapoode on loendamatu hulk, peamine müügiartikkel nendes on kunstlillede kimbud ja plastmasskarbid. Käisin üks päev ühes sellises poes, ostsin sealt üht-teist ja siis väisasin teist ja seal taheti mind vargaks tembeldada. Õnneks hinnad poodides siiski varieeruvad pisut, nii et pääsesin süüdistustest.
Üldiselt maksavad toidukaubad sama palju või pisut enam, kui Eestis. Hinna poolest sobivaimad on kohalik kett Carefur ja Lidl, samuti asub linna piiri taga siinne "Lõuna Keskus", kus on ka üks kohalik Spaania ketipood, milles on ülimeeldiva hinnaga kohalikku kosmeetikat.
Üldiselt tundub, et hispaanlased armastavad eesliiteid giga, mega ja hüper. Kaupa ostetakse korraga tohutult. Kõik pakendid on üüratud, keskmine šampoonipudel sisaldab 700 ml ja keskmine pesubulbripakk 7 kg. Lisaks armastatkse väga ka väikeste pakikeste köitmist suurde kimpu. Näiteks on tuunikala pakitud kahe võileiva jagu mahutavatesse karpidesse ning need omakorda pakitud mitme kaupa suureks karbiks. Alternatiiv on osta tünn (2 l) tuunikala. Samuti ei ole poest võimalik osta pulgajäätist. Tähendab, on küll, aga minimaalselt 3 või 4 kaupa pakitult, levinm on siiski jäätise 8-pakk ja 12-pakk. Üksikjäätist müüakse kioskis ja see maksab 1.50, mis on üksjagu krõbe hind.
Mõned hinnaüllatused on aga jalust rabavad: 20 tampooni maksab siin vähemalt 4 euri, samuti on arutult kallid normaalmõõdus pakendis šampoonid ja seebid - vastavalt vähemalt 3.40 ja 1.50 eurot.
Huvitav tava on ka oma "soomlase rataskäruga" poes käimine. Üldiselt tarivad rataskäru enda taga kõigi vanuseklasside esindajad alates koolijuntsudest vanuriteni. Mõnede suuremate poodide sissepääsu juures onu või tädi, kes kleebib su rataskoti külge sildi, sina siis laod kõik oma ostmisele mineva tavaari sinna kotti ja kassa juures laod välja. Väiksemate poodide juures on eraldi kettidega varustatud kohad rataskärudele.
Kõrtsud ei ole samuti teab mis odavad: 150-200 ml õlut maksab minimaalselt 1.20, veini saab odavamalt. Chupitosid, ehk shote, saab siin-seal ka 0.50-1.00 euro eest, kuid nede sisu ei pruugi igal pool ja alati täpselt pudeli sildile vastata.
Odavam, kui Eestis, on siin siin vaid "paha kraam" - poest ostetav alkohol (saksa õlu Lidlis alates 0.23, liiter veini sealsamas 0.69, 0,7 liitrit rummi 3.50, 0,7 liitrit vermutit 1.80, 0,7 liitrit džinni 3.90) ja kanep. Viimast tarbitakse siin ikka tohutult -üleeile nägin, kuidas tööbid rullisid kella üheksase ja kümnese loengu vaheajal teaduskonnas jointi.
Suitsetamisega on siin üldse naljakas asi, loengusse pääsemiseks tuleb end murda kõigepealt läbi tiheda suitsetajatemassi. Siiani on Burger King ja Mäkk olnud ainsad toidukohad, kus olen näind, et suitsetada ei tohi. Selle kõige juures kurdavad hispaanlased aina, kui ranged suitsetamist piiravad reeglid neil nüüd on :-)
14 oktoober, 2008
Mul on hea meel teatada, et allpool olev nutt ja hala on tänaseks lõppenud. pisut meelehärmi teeb küll, et uus adapter arvutile maksab poes 60 euri ja Spaania e-bays hetkel ka sobilikku müügil ei ole, sarnase saaks sealt muidu koju 20 euri eest. Oh, vaatab, mis edasi saab.
Lodetavasti ei saa elektri plahvatamine ja raalide lõhkumine siin linnas tavaks!
Lodetavasti ei saa elektri plahvatamine ja raalide lõhkumine siin linnas tavaks!
Kõik on p----s! Nutt ja hala
Kirja pandud pühapäeval, 12. 10
Tervitused siinkohal kõigile Huelvas viibivatele eestlastele.
Alustame viimasest. Ühendasin rüperaali vooluvõrku, kus juba eelnevalt oli korterikaaslase radiaator. Tulemus: suur pauk ja minu ordenador ei tööta enam. Teisipäeval (sest esmaspäeval on teab mis püha) hakkan otsima Lenovo esindust. Ei tea, mitusada kilomeetrit on lähimani? Eelnevalt, muide, ütles üles mu ID kaart. Veel Eestis töötas ideaalselt, siin aga selgus, et kiip on vahepeal katki läinud.
Eile lasi Salamanca end minu ja Liisi silmis täiega veega alla. Meid üritati linnas paljaks varastada, kasutades selleks imepeent skeemi. Seejärel sattusime terve tänava pilkeobjektiks – oo, eestlased, imege seda ja teist! Vaat´ kui tugevad te olete jalgpallis ja Eurovisioonil! Ma ei liialda, midagi nii nõmedat pole viiendast klassist alates näinud – terve uulitsatäis nimesi mõnitamas kahte tüdrukut! Rõve! Pöörasime hoogsalt kõrvaltänavasse ja mõtlesime, kui siin ka keegi meie kohta midagi ütleb, siis... ja keegi ei ütelnudki midagi. Trepi peal istusid meie sõbrad venelane ja hispaanlane, keda kohtasime kolme päeva jooksul neljandat korda ja kellest olime tunni eest lahknenud. Sõnatult sõime poistega hamburgerit ja tundsime sõprust. Midagi head! Venelane on muide väga tore – olin temaga enne pool õhtut rääkinud kirjandusest – tema rääkis minuga vene keeles, aga kuna keeleliselt ümberlülitumine on väga raske, siis vastasin talle hispaania keeles. Tema räägib küll ka hiilgavalt hispaania keelt, sest on elanud siin pool elu, ent niiviisi oli ikka parem, õigem rääkida vene kirjandusest. Saime teineteisest suurepäraselt aru. Lubasin teda võõrustada Tartus ja tema lubas, et tema onu Piiteris võõrustab kindlasti mind ja mu sõpru.
Sellega on aga viimaste päevade meeldivad elamused ka lõppenud.
Mu jalg valutab hirmsati. Juba nädal aega on põlvel iiges löönud liigutamisel tuld, nüüd valutab aga ka rahulikult olles. Põlv on ümar ja pehme. Miks, ma ei tea. Püüan talle nüüd anda kaks päeva puhkust, sest koolipäevadel ta seda ei saa- mu keeletunnid on ühes linna otsas ja psühholooga teaduskond teises, kõnnin päevas julgelt kümme kilomeetrit.
Salamanca on samuti end ammendanud. Ta on ühe hea peo linn. Häda on selles, et siin asuvad ülikoolil vaid andergrajueit kursused, kraadiõpe on teistes linnades. Ma ei tea, mis värk siinsel noorsool suureks kasvamisega on, aga 22 aastased siin on nagu 14 aastades Eestis. Roosade pinalitega, peamine lõbustus end klaasist sangriast umbe juua.Ülikool on ka mingi põhikooli derivaat – läksin neljapäeval praktikumi, pange tähele, praktikumi, ja see koosnes sellest, et tädi asetas kilesid grafole ja lapsed kirjutasid vaikides teksti maha ning hiljem hakkas tädi dikteerima, lapsed jälle roosade ja kollaste pliiatsitega tähti maalimas. Loomulikult ei suutnud ma naeru tagasi hoida ja lahkusin silmi pööritades. Ok, mõned loengud on ikka ülikooli modi ka ja huvitavad.
Gaasiahi meie korteris on valmistatud kromanjoonlaste süsteemi kasutades ja enamus aega ei tööta. Gaas on otsakorral ka ja juurde ei saa enne teisipäeva.
Kass on kastreerimata ja kuseb, kuhu juhtub.
Meie toas on soojaallikaks elektriline praepann.
Vihma sajab.
Äriideele, mis on ainus, mis mind praegu optimistlikuna hoiab, on raske leida algkapitali ja partnereid. Tähenadb, üks partner mul justkui oleks, aga tema ei taha äri alustada kohe järgmisel aastal, soovib enne Ladina-Ameerikat väisata ja temalgi puudub kapital.
Tunnen, et mul pole Salamancas midagi teha, olen end ära kaotanud.
Korteriettemaks ei luba ka mõnda teise linna kolida.
Nutt ja hala lõppeb siinkohal, rõõmsat sügist!
Tervitused siinkohal kõigile Huelvas viibivatele eestlastele.
Alustame viimasest. Ühendasin rüperaali vooluvõrku, kus juba eelnevalt oli korterikaaslase radiaator. Tulemus: suur pauk ja minu ordenador ei tööta enam. Teisipäeval (sest esmaspäeval on teab mis püha) hakkan otsima Lenovo esindust. Ei tea, mitusada kilomeetrit on lähimani? Eelnevalt, muide, ütles üles mu ID kaart. Veel Eestis töötas ideaalselt, siin aga selgus, et kiip on vahepeal katki läinud.
Eile lasi Salamanca end minu ja Liisi silmis täiega veega alla. Meid üritati linnas paljaks varastada, kasutades selleks imepeent skeemi. Seejärel sattusime terve tänava pilkeobjektiks – oo, eestlased, imege seda ja teist! Vaat´ kui tugevad te olete jalgpallis ja Eurovisioonil! Ma ei liialda, midagi nii nõmedat pole viiendast klassist alates näinud – terve uulitsatäis nimesi mõnitamas kahte tüdrukut! Rõve! Pöörasime hoogsalt kõrvaltänavasse ja mõtlesime, kui siin ka keegi meie kohta midagi ütleb, siis... ja keegi ei ütelnudki midagi. Trepi peal istusid meie sõbrad venelane ja hispaanlane, keda kohtasime kolme päeva jooksul neljandat korda ja kellest olime tunni eest lahknenud. Sõnatult sõime poistega hamburgerit ja tundsime sõprust. Midagi head! Venelane on muide väga tore – olin temaga enne pool õhtut rääkinud kirjandusest – tema rääkis minuga vene keeles, aga kuna keeleliselt ümberlülitumine on väga raske, siis vastasin talle hispaania keeles. Tema räägib küll ka hiilgavalt hispaania keelt, sest on elanud siin pool elu, ent niiviisi oli ikka parem, õigem rääkida vene kirjandusest. Saime teineteisest suurepäraselt aru. Lubasin teda võõrustada Tartus ja tema lubas, et tema onu Piiteris võõrustab kindlasti mind ja mu sõpru.
Sellega on aga viimaste päevade meeldivad elamused ka lõppenud.
Mu jalg valutab hirmsati. Juba nädal aega on põlvel iiges löönud liigutamisel tuld, nüüd valutab aga ka rahulikult olles. Põlv on ümar ja pehme. Miks, ma ei tea. Püüan talle nüüd anda kaks päeva puhkust, sest koolipäevadel ta seda ei saa- mu keeletunnid on ühes linna otsas ja psühholooga teaduskond teises, kõnnin päevas julgelt kümme kilomeetrit.
Salamanca on samuti end ammendanud. Ta on ühe hea peo linn. Häda on selles, et siin asuvad ülikoolil vaid andergrajueit kursused, kraadiõpe on teistes linnades. Ma ei tea, mis värk siinsel noorsool suureks kasvamisega on, aga 22 aastased siin on nagu 14 aastades Eestis. Roosade pinalitega, peamine lõbustus end klaasist sangriast umbe juua.Ülikool on ka mingi põhikooli derivaat – läksin neljapäeval praktikumi, pange tähele, praktikumi, ja see koosnes sellest, et tädi asetas kilesid grafole ja lapsed kirjutasid vaikides teksti maha ning hiljem hakkas tädi dikteerima, lapsed jälle roosade ja kollaste pliiatsitega tähti maalimas. Loomulikult ei suutnud ma naeru tagasi hoida ja lahkusin silmi pööritades. Ok, mõned loengud on ikka ülikooli modi ka ja huvitavad.
Gaasiahi meie korteris on valmistatud kromanjoonlaste süsteemi kasutades ja enamus aega ei tööta. Gaas on otsakorral ka ja juurde ei saa enne teisipäeva.
Kass on kastreerimata ja kuseb, kuhu juhtub.
Meie toas on soojaallikaks elektriline praepann.
Vihma sajab.
Äriideele, mis on ainus, mis mind praegu optimistlikuna hoiab, on raske leida algkapitali ja partnereid. Tähenadb, üks partner mul justkui oleks, aga tema ei taha äri alustada kohe järgmisel aastal, soovib enne Ladina-Ameerikat väisata ja temalgi puudub kapital.
Tunnen, et mul pole Salamancas midagi teha, olen end ära kaotanud.
Korteriettemaks ei luba ka mõnda teise linna kolida.
Nutt ja hala lõppeb siinkohal, rõõmsat sügist!
10 oktoober, 2008
Leon – Zamora
Eelmiel reedel saabus meile külla Anu, kes on erasmuslane Huelvas. Laupäeva hommikul läksime kolmekesi väljasõidule Leoni. Kohale jõudnud, saime aru, et olime pimesi valinud suurepärase aja- Leonis oli parasjagu käimas suuremat sorti trall. Keskaegne laat, rongkäigud, moosekandid siit ja sealtpoolt Vahemerd. Ilm oli küll külm (nii umbes 12 kraadi), ent päikeseline. Leon ise on päris kenake linn. Jalutasime, nautisime päikest, vahtisime palverändureid (Leonist läheb läbi tuntuim rada Santiago de Compostelasse). Vitsutasime kõhud täis kurdi kebabi ja hakkasime üritama ühendust saada oma hostiga couchsurfingust. Paraku selgus nukker tõsiasi, et ta oli kadunud kui tinatükk tuha alla.
Kaalusime nukralt kojusõidu plaane, õnneks selgus, et viimane buss oli läinud. Nii seadsime end sisse ühes äärmiselt meeldivas hostelis nimega Hosteal Bayon. Tatsasime ringi männipuust põrandatel (!) ja soojadel vaipadel, koridorid olid täis lilli ja seintel rippusid pildid, emand oli armas ja sõbralik, niisamuti oli sõbralik ka hind. Tundsime end kui oodatud kojusaabujad. Soovitan soojalt kõigile Leoni reisijatele!
Öösel tantsisime meeltäraunustavalt aafrika rütmide saatel, kolasime linna peal ja tegime mõned krutskid. Liis ja Anu on ikka superhead reisikaaslased!
Järgmine päev oli pühapäev ja nagu sellele päevale kohane, ei kulgenud hispaanlaste elu tavapärases rütmis. Rahvas oli endale pühapäevarõivad selga pannud, pead ära kamminud ja promeneerisid perega tänavatel. Meie rõõmuks oli mõnigi kohvik avatud, kuid oh üllatust! Mitte ükski neist ei serveerinud kohvi. Ainult veini ja õlut, kõhutäiteks oli võimalik osta tapaseid vaid koos joogiga!
Viimaks soovitati meile ka üht üdini veidrat baari, kus muuhulgas pakuti ka kohvi. Baari sisekujundus kujutas endast segapudru kõigest, mis kätte võib juhtuda. Diivanid kuuekümnendatest, seinal jalgpallurite pildid, peeglid, bumerang, üks kala, letil kauss värviliste kommidega milles õitses petersell.
Et mina olin fotoka koju unustanud, võite mõningaid pilte Leonist vaadata Liisi pildihoidlas: http://nagi.ee/photos/bibigon/sets/128709/
Tagasitee oli ümberistumisega Zamoras, kus ka paar tunnikest jalutasime. Oh sa ilmaime! On see vast nunnu linnake! (Liisi telefon, mis oli meie ainsaks pildipüüdmismasinaks olnud, polnud enam tööjõus, ent sellest pole lugu, Zamorat külastame kindlasti veel, sest ta asub meist vaid tunnise teekonna kaugusel.)
Jah, nüüd hakkan mõistma Maali hüüatust Salamanca kohta: miks mind ometi on elama pandud Hispaania koledaimasse linna?! No see on küll pisut liialdus, kuid enne siia tulekut lugesin jutte Salamanca kohta, mis ülistasid seda kui vaat et kauneimat Hispaania linna ja neid ma kül ei mõista. Mitte kordagi ei ole ma Salamancas tahtnud hõisata: „ah kui ilus!“. Jah, siin on Plaza Mayor, mis on majesteetlik, suursugune, efektne. On kaks katedraali ja ülikooli ajaloolised hooned,kirikud, vanad hooned, mis õhtuti valgustatuna on päris kenad. Ent samas on nad päeval külmad, massiivsed ja rusuvad.
Zamorast saab meie oma väike Tartu, kuhu Salamancast põgeneda. Ta on selline.... ilus ja ....armas. Romantiline väikelinn kitsaste tänavate ja päikeseliste pisirõdudega.
Kaalusime nukralt kojusõidu plaane, õnneks selgus, et viimane buss oli läinud. Nii seadsime end sisse ühes äärmiselt meeldivas hostelis nimega Hosteal Bayon. Tatsasime ringi männipuust põrandatel (!) ja soojadel vaipadel, koridorid olid täis lilli ja seintel rippusid pildid, emand oli armas ja sõbralik, niisamuti oli sõbralik ka hind. Tundsime end kui oodatud kojusaabujad. Soovitan soojalt kõigile Leoni reisijatele!
Öösel tantsisime meeltäraunustavalt aafrika rütmide saatel, kolasime linna peal ja tegime mõned krutskid. Liis ja Anu on ikka superhead reisikaaslased!
Järgmine päev oli pühapäev ja nagu sellele päevale kohane, ei kulgenud hispaanlaste elu tavapärases rütmis. Rahvas oli endale pühapäevarõivad selga pannud, pead ära kamminud ja promeneerisid perega tänavatel. Meie rõõmuks oli mõnigi kohvik avatud, kuid oh üllatust! Mitte ükski neist ei serveerinud kohvi. Ainult veini ja õlut, kõhutäiteks oli võimalik osta tapaseid vaid koos joogiga!
Viimaks soovitati meile ka üht üdini veidrat baari, kus muuhulgas pakuti ka kohvi. Baari sisekujundus kujutas endast segapudru kõigest, mis kätte võib juhtuda. Diivanid kuuekümnendatest, seinal jalgpallurite pildid, peeglid, bumerang, üks kala, letil kauss värviliste kommidega milles õitses petersell.
Et mina olin fotoka koju unustanud, võite mõningaid pilte Leonist vaadata Liisi pildihoidlas: http://nagi.ee/photos/bibigon/sets/128709/
Tagasitee oli ümberistumisega Zamoras, kus ka paar tunnikest jalutasime. Oh sa ilmaime! On see vast nunnu linnake! (Liisi telefon, mis oli meie ainsaks pildipüüdmismasinaks olnud, polnud enam tööjõus, ent sellest pole lugu, Zamorat külastame kindlasti veel, sest ta asub meist vaid tunnise teekonna kaugusel.)
Jah, nüüd hakkan mõistma Maali hüüatust Salamanca kohta: miks mind ometi on elama pandud Hispaania koledaimasse linna?! No see on küll pisut liialdus, kuid enne siia tulekut lugesin jutte Salamanca kohta, mis ülistasid seda kui vaat et kauneimat Hispaania linna ja neid ma kül ei mõista. Mitte kordagi ei ole ma Salamancas tahtnud hõisata: „ah kui ilus!“. Jah, siin on Plaza Mayor, mis on majesteetlik, suursugune, efektne. On kaks katedraali ja ülikooli ajaloolised hooned,kirikud, vanad hooned, mis õhtuti valgustatuna on päris kenad. Ent samas on nad päeval külmad, massiivsed ja rusuvad.
Zamorast saab meie oma väike Tartu, kuhu Salamancast põgeneda. Ta on selline.... ilus ja ....armas. Romantiline väikelinn kitsaste tänavate ja päikeseliste pisirõdudega.
29 september, 2008
Transpordist Salamancas ja lähiümbruses
Salamancas on paarteist bussiliini, neist üks ööbuss. Nende sõiduliinid on üsna keerukalt tuvastatavad, bussipeatustes olevad plaanid on nii pisitillikesed, et tänavanimesid neile pole kantud, samuti mitte peatusenimesid. Liinid on joonistatud just kui guaššvärvidega, laialivalgudes üle kogu kaardi. Aga see selleks, peale esimest õhtut pole ma bussi kordagi vajanud, linn on ju tibatilluke.
Hoopis põnevam on liiklus linnast välja. Nagu juba teate, siis külakesse, kus meie elame, liigub neli bussi päevas ja seda ka vaid argipäeviti. Paraku on meil aga tekkinud tõsine kahtlus, et buss sõidab Salamancast välja vaid sõitjate olemasolul, sest Pelabravost pole meil õnnestunud veel kordagi bussi tabada. Ajal, kui ta peaks tulema, teda lihtsalt ei ole. Ju siis ei olnud siia sõita tahtjaid. Mis on enam kui tõenäoline, sest siiani oleme bussis alati olnud ainsad sõitjad. Peale juhi ja konduktori muidugi.
Linna ümbritseb tüüpiline kinnisvarabuumi najal kerkinud ühenäoliste laenukoorma vaevas eramajade tihe seenering. Igaühe ees auto või paar, sest elada kasvõi kilomeeter linnast väljas ei ole teisiti lihtsalt võimalik.
Hoopis põnevam on liiklus linnast välja. Nagu juba teate, siis külakesse, kus meie elame, liigub neli bussi päevas ja seda ka vaid argipäeviti. Paraku on meil aga tekkinud tõsine kahtlus, et buss sõidab Salamancast välja vaid sõitjate olemasolul, sest Pelabravost pole meil õnnestunud veel kordagi bussi tabada. Ajal, kui ta peaks tulema, teda lihtsalt ei ole. Ju siis ei olnud siia sõita tahtjaid. Mis on enam kui tõenäoline, sest siiani oleme bussis alati olnud ainsad sõitjad. Peale juhi ja konduktori muidugi.
Linna ümbritseb tüüpiline kinnisvarabuumi najal kerkinud ühenäoliste laenukoorma vaevas eramajade tihe seenering. Igaühe ees auto või paar, sest elada kasvõi kilomeeter linnast väljas ei ole teisiti lihtsalt võimalik.
28 september, 2008
Esimene väljasõit
Laupäeval käisime Liisi ja Oliveriga (üks sümpaatne ja üdini naljakas tegelane; üks kääbikutest) Alberca nimelises külakeses, mis asub Salamancast umbes 90 km kaugusel.
Tee sinna kulges mägedest üles ja alla, kiira ja käära ning oli ääristatud karjaniitudega, kus kenade puude vahel mugisid lehmad, härjad, hobused ja sead. Salamanca kandis pidi kasvama väga hea liha.
Alberca on kenasti renoveeritud keskajast pärit küla, romaani stiilis kiriku ja pooleldi puidust majakestega.
Väljasõidu ajal tekis ka välkmõte sõita öösel lõunarannikule ja külastada sõbranna Anut, kuid kodus ilmateateid vaadates tundus, et pole eriti mõttekas sõita lõunasse, kui seal pole lootust päikest näha.
Pealegi, miski ei kaalu üles üht mõnusat rahulikku pühapäeva, just sellist, nagu täna.
Kodu seal, kus seljakott. Hetkel kääbiklas.
Olen sulle võlgu täpsema seletuse oma elukäigu kohta Hispaaniamaal. Olen nüüdseks elanud kolmes erinevas ajutises peatuspaigas, kõik leitud couchsurfingu vahendusel. Väga tänuväärt ettevõtmine, pean ütlema.
Esimene oli toosama Bolivari tänav, millest sulle juba pajatasin.
Teiseks oli peatus Javieri juures, millest eriti midagi muud meeldivat ei ole pajatada, kui et korter asus kesklinnas, oli kõigi mugavustega, kaasa arvatud wifi, kuid Javier ise ei olnud kahjuks seda tüüpi poiss, kellega oleks mugav olnud. Õhus valitses pidev pinge ja kuidagi ei teadnud, kuidas olla.
Teisipäeva õhtust alates peatume sootuks meeldivamate inimeste juures, pagarikoja ja kõrtsu peal. Mis siin rääkida, meie pere Pelabravos on lihtsalt super! Mario, Oliver, nende imearmas ema, majanaaber Julia. Et Pealabravo on üksjagu kääbikla-laadne, annab tunistust ülalpool kujutatud külamaja.
Elul Pelabaravos on muidu imetabane, ainus mure ongi ühendus Salamancaga. Argipäeviti käib linna neli bussi. Laupäeval-pühapäeval mitte ühtegi, nagu saime teada eile hommikul olles Salamancas hirmsa kiirusega bussijama tormanud. Ühel õhtul, kui kool kestis poole üheksani, viimane buss väljus aga 20.20, sõitsime külla, mis asub poolel teel meie külani ja kuhu käib rohkelt busse. Edasi sumpasime mööda põlde, üle vitsanirede ja mõned kilomeetrid ka maanteeservas, end mobiilidega märgatavaks teha üritades. Uuuh, seda tunnet, mis on, kui rekka sinust poole meetri kauguselt mööda tuiskab, ei taha enam iial elus tunda! Kui viimaks suurelt teelt ära pöörasime, oli pinge langus nii suur, et käpakesed hakkasid värisema.
Eriti paha lugu on õhtul väljas käimisega. Salamancalased lähevad välja südaööl või pärast seda ja pidutsevad hommikul kella kaheksani – ikka täis töö-öö! Kui aga elada linnast väljas, ei ole põhjamaalasel, kes siinse tempoga veel harjunud ei ole, just palju võimalusi koju magama pääseda.
Nüüdseks on kindel, et kolmapäeval kolime Liisiga Oma Koju Bolivari tänaval sellessesamasse veidi põrgulikku korterisse. Võtame kahe peale ühe toa, sest kummalgi pole plaanis endale hispaania meest võtta, külaliste majutamiseks on meil aga elutuba. Niiviisi jääb enam raha ringireisimiseks. Üldiselt võib arvata, et saime väga soodsa elukoha, lisaks on asukoht ja korterikaaslased väga head! Ainult netivõimalused on veel teadmata; hetkel igatahes netti seal pole.
Minu postiaadress on:
C/ Bolivar 13. 2B
37004 Salamanca
Spain
Ootan kirju, kaarte ja postipakke!
25 september, 2008
kuhu, kurat, ma küll olen sattunud?
sõitsime õhtul linna, roolis tütarlaps, kelle kohta oli öeldud, et ta ei joo üldse, aga suitsetab palju.
alles salamancasse jõudes saime aru selle lause tegelikust tähendusest - pläru, mida ta pahvis ka autoroolis, ei olnud sugugi mitte vaid tubakast.
ja millised uljad möödasõidud!
uuh!
alles salamancasse jõudes saime aru selle lause tegelikust tähendusest - pläru, mida ta pahvis ka autoroolis, ei olnud sugugi mitte vaid tubakast.
ja millised uljad möödasõidud!
uuh!
.jpg)
.jpg)
.jpg)
23 september, 2008
From Pelabravo, with love
Ei jaksa hetkel palju kirjutada, sõbrake, kuid lühidad teated siiski.
Leitud kodu, aadress seesama kurjakuulutav Bolivari 13-2B.
Kuni uude koju kolimiseni paikneme Liisiga Pelabravo külas. Meil on apartement võõrastemajas, mille alumisel korrusel tegutsevad kondiitrikoda ning baar, kus alates tänasest saab mekutada Vana Tallinnat. Elamine ja toitlustus tasuta, samuti wifi ja rõdult vaade külale.
Eile saime endale elu esimesd hoiuraamatud, nädala lõpuks võib vast Bolivari tänava postkastist korjata ka pangakaardid.
Eneselegi üllatuslikult oleme omale loonud slaavisõbra identiteedi - üks me kindel lemmikkoht Salamancas on kohvik Moskva (!), mille ukrainlannast baaridaam meid igal võimalikul viisil on lubanud aidata. Peagi osaleme vene õhtul :-)
Psühhoteraapiana tunnistatakse Salamancas vaid psühhoanalüüsi!
Pikemalt hiljem.
Tsau!
Leitud kodu, aadress seesama kurjakuulutav Bolivari 13-2B.
Kuni uude koju kolimiseni paikneme Liisiga Pelabravo külas. Meil on apartement võõrastemajas, mille alumisel korrusel tegutsevad kondiitrikoda ning baar, kus alates tänasest saab mekutada Vana Tallinnat. Elamine ja toitlustus tasuta, samuti wifi ja rõdult vaade külale.
Eile saime endale elu esimesd hoiuraamatud, nädala lõpuks võib vast Bolivari tänava postkastist korjata ka pangakaardid.
Eneselegi üllatuslikult oleme omale loonud slaavisõbra identiteedi - üks me kindel lemmikkoht Salamancas on kohvik Moskva (!), mille ukrainlannast baaridaam meid igal võimalikul viisil on lubanud aidata. Peagi osaleme vene õhtul :-)
Psühhoteraapiana tunnistatakse Salamancas vaid psühhoanalüüsi!
Pikemalt hiljem.
Tsau!
19 september, 2008
Asjalik reede
Tere!
Hetkel tipin sulle teksti tänavapingil, kamp vene tädisid kõrvalasuvas välikohvikus räuskamas. Ei saa just öelda, et hispaanlased ise maailma kõige tasasem ja karskem rahvas oleks, kuid nendegi ilmed peegeldavad sügavat arusaamatust ja segadust. Mul igatahes on päris lõbus siin soojal kivipingil.
Täna, reedel, muutusin kohe varakult tegusaks. Ega siin maal teisiti ei saagi, kõik asutused sulguvad ju kell 14.00 ja vaid poed avavad end õhtul uuesti. Tere tulemast, siestaelu rütm!
Täna olen külastanud välistudengitalitust, oma teaduskonda, registreerinud end keelekursustele. Külastasin hoiukassat ja pärast kolmveerandtunnilist imestamist ja askeldamist leidis tädi viimaks, et ta ikka ei saa mulle arvet Eesti ID kaardiga avada, vaid ma pean minema linnvalitsusse ja laskma endale ühe numbri külge panna. Loodetavasti seda ei tätoveerita ega põletata ihule.
Ühtlasi olen saanud teada, et ametlikult tudengiks (ehk siis raamatukogu, interneti, spordisaalide ja kultuuriürituste kasutamise õiguseliseks) saan ma alles oktoobri lõpuks. Sellega seoses puudubki mul kindlam teadmine, millal siia tipitavat ilmutada saan, olen siiani leidnud ühe netiurka, kus tund maksab umbes 1 EUR. Vaatab, ehk õnnestub kuskil ka Wifisse muukida, ühe lahtise võrgu leidsin, kuid selles kohas, kus parasjagu paiknesin, osutus see liiga nõrgaks, et sinna sisse pugeda. Korteriotsimisel on helistamist kõvasti, kõned on siin aga kallid ja kangesti tahaks neid Skype-out kaudu teha.
Kell sai neli, sega peaks siesta hakkama lõppema ja saan endale vast veel enne nädalalõppu kohaliku telefonikaardi hankida.
Kuulmiseni, hea kirjasõber!
Lisa: Nüüd on mul siis uus väljamaine nummer: +34 687155260
Koned eesti numbrile etteteatamisel!
Hetkel tipin sulle teksti tänavapingil, kamp vene tädisid kõrvalasuvas välikohvikus räuskamas. Ei saa just öelda, et hispaanlased ise maailma kõige tasasem ja karskem rahvas oleks, kuid nendegi ilmed peegeldavad sügavat arusaamatust ja segadust. Mul igatahes on päris lõbus siin soojal kivipingil.
Täna, reedel, muutusin kohe varakult tegusaks. Ega siin maal teisiti ei saagi, kõik asutused sulguvad ju kell 14.00 ja vaid poed avavad end õhtul uuesti. Tere tulemast, siestaelu rütm!
Täna olen külastanud välistudengitalitust, oma teaduskonda, registreerinud end keelekursustele. Külastasin hoiukassat ja pärast kolmveerandtunnilist imestamist ja askeldamist leidis tädi viimaks, et ta ikka ei saa mulle arvet Eesti ID kaardiga avada, vaid ma pean minema linnvalitsusse ja laskma endale ühe numbri külge panna. Loodetavasti seda ei tätoveerita ega põletata ihule.
Ühtlasi olen saanud teada, et ametlikult tudengiks (ehk siis raamatukogu, interneti, spordisaalide ja kultuuriürituste kasutamise õiguseliseks) saan ma alles oktoobri lõpuks. Sellega seoses puudubki mul kindlam teadmine, millal siia tipitavat ilmutada saan, olen siiani leidnud ühe netiurka, kus tund maksab umbes 1 EUR. Vaatab, ehk õnnestub kuskil ka Wifisse muukida, ühe lahtise võrgu leidsin, kuid selles kohas, kus parasjagu paiknesin, osutus see liiga nõrgaks, et sinna sisse pugeda. Korteriotsimisel on helistamist kõvasti, kõned on siin aga kallid ja kangesti tahaks neid Skype-out kaudu teha.
Kell sai neli, sega peaks siesta hakkama lõppema ja saan endale vast veel enne nädalalõppu kohaliku telefonikaardi hankida.
Kuulmiseni, hea kirjasõber!
Lisa: Nüüd on mul siis uus väljamaine nummer: +34 687155260
Koned eesti numbrile etteteatamisel!
Midagi põrgulikku on selles korteris aadressil Bolivari 13 - 2b
Neljapäeva hommikul haarasin oma pakid (olin kolmapäeval ostnud endale muhkli seljakoti ja keskturu-spordikoti annetanud Saksamaa vaestele) ja kell pool üheksa ronisin lennukisse. Järgnevad üheksa tundi veetsin konditsioneeritud õhuga ruumes ja kui ma taas sõõmu värsket õhku võtsin, tegin seda juba Salamancas. Reis oli väsitav, ent sujuv. Nagu kevadisel kiirvisiidilgi, leidsin endale sõpru ja sõbrannasid Madridi metroos, tundub, et tegu on ühe seltskondliku suhtlust soodustava paigaga.
Maastik Salamanca ümber on üksjagu koduse olemisega, meenutades Lõuna-Eesti kuppelmaastikku, mis on kullatud nisupõldudest. Rio Tormes tundus ka täitsa sümpaatse olemisega veekoguna.
Bussijaamas mõtlesin ühest kotist vabaneda ja küsisin informatsioonitädilt, kus on pakihoid. Tädi osutas veidi tõredalt, et all. Marssisin siis osutatud korrusele ja leidsin sealt automaatkapid. Hm, need vajavad ju žetooni. Marssisin aga tädi juurde tagasi ja ütlesin, et vajan žetooni. Oh seda silmade pööritamist! Mõelda vaid, inimene tuleb bussijaam, küsib, kus asub pakihoid, endal pole pakihoiu žetoonigi taskus. Konverteeris siis viimaks 2 eurot ümber žetooniks ja mina läksin taas nimetet kappe uudistama. Otse loomulikult päädis kogu üritus sellega, et kahest eurost jäin ilma, aga pakki kappi lukustada ei saanud. Võib-olla seletab see, miks mitte ühtki kappi kasutuses ei olnud? Vinnasin oma elamise turjale ja asusin teele bussipeatusse. (Tõtt öelda, ega ma kogu reisi jooksul üksi kandamit eriti tarinud ei olnudki, Madridis oli mul pakikandjaks nt üks kena tütarlaps).
Rosa, kes mind Salamancas võõrustada oli lubanud, osutus mitte just maailma parimaks kodulinna tundjaks. Kõigepealt soovitas ta mul ronida bussijaamst bussi nr 6 ja sõita sellega paika x. Seejärel helistas uuesti, käskis võtta bussi nr 3 ja siis tulla maha peatuses y, siis „kõndida, kõndida, kõndida“ ja võtta buss nr 6 ja sõita paika x. Jõudes aga bussipeatusse, nägin ma, et seda peatust väisab küll vaid buss nr 4. Järgnevad veerand tundi tundus Salamanca ebasõbralik. Inimesed ei osanud mind kuidagi aidata, kaarti mul polnud, Rosa oli levist väljas ja lisaks kõigele oli esmamulje linnast üksjagu nukker ja trööstitu. Nimelt on Salmanca üks küllaltki sünge linn. Unustage nüüd jäädavalt kujutlus minust valgete majakestega ja käänuliste tänavatega linnakeses, Salamanca on ehitatud punastest ja kollastest tellistest ja hallist betoonist, väljaspool vanalinna on majadel pahatihti akende asemel laskeavad ning nad meenutavad kangesti nõukogude ühiselamuarhitektuuri saavutusi.
Hakkasin siis aga astuma ses suunas, kus kõigi eelduste järgi pidi asuma kesklinn (Voitka, tegelikult asus ka!), sain viimaks Rosalt täpse aadressi ning hetkel kui olin tõsiselt kaalumas mõtet taksopüüdmisest, põrkasin kokku ühe ungari tüdrukuga. Tema omakorda võttis hämmastava osavusega rajalt maha ühe tädi, kes teatas, et tänav, kuhu mul vaja minna, on „tema venna tänav“ ja juhtis mu kenasti bussi
Pool tundi hiljem olin juba Rosa korteris, kuhu oli kogunemas kõige veidram seltskond. Köögis kokkas tortillasid (tähelepanu, hispaania tortilla on omlett kartuliga!) ja salatit üks umbes 78 aastane kondine vanamees, kes peab läheduses Kuuba baari. Vanamees lehkas veinist ja suunurgast tölpnes kanepipläru. Nagu päris!
Peagi saabusid veel paar neidu ja noormees ning üks keskealine näitlejanna. Sünnipäevapidu võis alata. Järgnevad kolm tundi söödi ja joodi ning rulliti plärusid. Enne südaööd suundus seltskond eelpoolmainitud baari koguma annetusi orkaaniohvritele. Mina, kes ma olin reisist suht väsinud ja veinist uimane ning korteriperenaine, kel oli täna eksam, jäime koju.
Öö ei olnud kerge, sest lisaks viiele inimesele elab selles korteris ka üks põrguline - süsimust kass kolme valge karvaga turjal ja kümne valge küünega. Temaga toa jagamine oli päris ebameeldiv, eriti järgnevatel hetkedel:
1) kass ratsutab mööda mind;
2) kass pissib mu käele;
3) kass hammustab mind.
Hommikuks olin üsna veendunud, et Salamanca on saatanlik linn süngete majade, põrgulikke kasside ja inkvisitsioniminevikuga.
Eks näis, mis siin juhtuma hakkab!
Maastik Salamanca ümber on üksjagu koduse olemisega, meenutades Lõuna-Eesti kuppelmaastikku, mis on kullatud nisupõldudest. Rio Tormes tundus ka täitsa sümpaatse olemisega veekoguna.
Bussijaamas mõtlesin ühest kotist vabaneda ja küsisin informatsioonitädilt, kus on pakihoid. Tädi osutas veidi tõredalt, et all. Marssisin siis osutatud korrusele ja leidsin sealt automaatkapid. Hm, need vajavad ju žetooni. Marssisin aga tädi juurde tagasi ja ütlesin, et vajan žetooni. Oh seda silmade pööritamist! Mõelda vaid, inimene tuleb bussijaam, küsib, kus asub pakihoid, endal pole pakihoiu žetoonigi taskus. Konverteeris siis viimaks 2 eurot ümber žetooniks ja mina läksin taas nimetet kappe uudistama. Otse loomulikult päädis kogu üritus sellega, et kahest eurost jäin ilma, aga pakki kappi lukustada ei saanud. Võib-olla seletab see, miks mitte ühtki kappi kasutuses ei olnud? Vinnasin oma elamise turjale ja asusin teele bussipeatusse. (Tõtt öelda, ega ma kogu reisi jooksul üksi kandamit eriti tarinud ei olnudki, Madridis oli mul pakikandjaks nt üks kena tütarlaps).
Rosa, kes mind Salamancas võõrustada oli lubanud, osutus mitte just maailma parimaks kodulinna tundjaks. Kõigepealt soovitas ta mul ronida bussijaamst bussi nr 6 ja sõita sellega paika x. Seejärel helistas uuesti, käskis võtta bussi nr 3 ja siis tulla maha peatuses y, siis „kõndida, kõndida, kõndida“ ja võtta buss nr 6 ja sõita paika x. Jõudes aga bussipeatusse, nägin ma, et seda peatust väisab küll vaid buss nr 4. Järgnevad veerand tundi tundus Salamanca ebasõbralik. Inimesed ei osanud mind kuidagi aidata, kaarti mul polnud, Rosa oli levist väljas ja lisaks kõigele oli esmamulje linnast üksjagu nukker ja trööstitu. Nimelt on Salmanca üks küllaltki sünge linn. Unustage nüüd jäädavalt kujutlus minust valgete majakestega ja käänuliste tänavatega linnakeses, Salamanca on ehitatud punastest ja kollastest tellistest ja hallist betoonist, väljaspool vanalinna on majadel pahatihti akende asemel laskeavad ning nad meenutavad kangesti nõukogude ühiselamuarhitektuuri saavutusi.
Hakkasin siis aga astuma ses suunas, kus kõigi eelduste järgi pidi asuma kesklinn (Voitka, tegelikult asus ka!), sain viimaks Rosalt täpse aadressi ning hetkel kui olin tõsiselt kaalumas mõtet taksopüüdmisest, põrkasin kokku ühe ungari tüdrukuga. Tema omakorda võttis hämmastava osavusega rajalt maha ühe tädi, kes teatas, et tänav, kuhu mul vaja minna, on „tema venna tänav“ ja juhtis mu kenasti bussi
Pool tundi hiljem olin juba Rosa korteris, kuhu oli kogunemas kõige veidram seltskond. Köögis kokkas tortillasid (tähelepanu, hispaania tortilla on omlett kartuliga!) ja salatit üks umbes 78 aastane kondine vanamees, kes peab läheduses Kuuba baari. Vanamees lehkas veinist ja suunurgast tölpnes kanepipläru. Nagu päris!
Peagi saabusid veel paar neidu ja noormees ning üks keskealine näitlejanna. Sünnipäevapidu võis alata. Järgnevad kolm tundi söödi ja joodi ning rulliti plärusid. Enne südaööd suundus seltskond eelpoolmainitud baari koguma annetusi orkaaniohvritele. Mina, kes ma olin reisist suht väsinud ja veinist uimane ning korteriperenaine, kel oli täna eksam, jäime koju.
Öö ei olnud kerge, sest lisaks viiele inimesele elab selles korteris ka üks põrguline - süsimust kass kolme valge karvaga turjal ja kümne valge küünega. Temaga toa jagamine oli päris ebameeldiv, eriti järgnevatel hetkedel:
1) kass ratsutab mööda mind;
2) kass pissib mu käele;
3) kass hammustab mind.
Hommikuks olin üsna veendunud, et Salamanca on saatanlik linn süngete majade, põrgulikke kasside ja inkvisitsioniminevikuga.
Eks näis, mis siin juhtuma hakkab!
Dekadents. Elab. Siin.
Teisipäeva õhtul saabusin mõnusasti saksmannide päälinna ja asusin juba hoopis vähem mõnusalt oma kompsupuntraga teele Alexanderplatzi poole. Mu imetabase, keskturu päritolu, spordikoti rihm oli purunenud juba Uus-Kalamaja uulitsas (mäletate seda ütlust rikkusest ja odavatest asjadest?). Kui ma siis rihmapidi kotti järele sikutades rongijaama poole vaarusin, päästis mu üks Meelise-nimeline poiss. Temast oli sel õhtul enamgi abi, kui vaid pakikandmine. Nimelt ei sõitnud S-Bahn 9 sugugi mitte Alexanderplatzile, vaid lõpetas oma töö märksa varem. Nii kulgesimegi plaanitud 20 minuti asemel rongistikus üle tunni, sõitsime kolme erineva suslaga ja meie seiklusi ilmestas oluliselt sakslaste veidravõitu huumorimeel . On siis tõesti vaja sildi alt 51 käima panna rong number 52 ja vastupidi?
Viimaks jõudsin siiski kenasti Pirjo ja tema sõbra (kelle nime kirjapildis ma kindel ei ole) imearmsasse kodusse. Aitäh siinkohal neile veelkord mind võõrustamast!
Järgmisel päeval tiirutasin linna peal ja peab ütlema, et Berliin üllatas mind. Tegu oli kahtlemata uimaseima suurlinnaga, mida olen näinud, tundus, et keset kolmapäeva berliinlased lihtsalt tukkusid. Samuti oli kummastav see, kui palju on selles linas näha sulaselget idabloklust. Võib-olla hoiavad nad seda meelega alal, turistidele tõmbenumbriks? Üldiselt ju turistiobjekte vaadates jääb niigi mulje, et ega Saksamaal muud ajalugu ei ole, kui Hitleri ja Hoeneckeri aeg. Mittemidagitegijate suhtarvult võib aga Berliin kindlasti võistelda oma ala tõeliste meistritega Indias. Tänavanurkadel kohtas kahekümnendates aastates kaltsakaid, peni näpu otsas õlut libistamas keset ala, mis kunagi oli vist ihalenud olla lillepeenar, ent nüüd õilmitses rinnuni umbrohus ja prügis.
Selline oli minu Berliin. Dekadentlik, räämas, ent kahtlemata sarmikas.
Üks arusaamine, milleni ma aga juba väga lühikese ajaga Berliinis jõudsin, on aga järgmine. Olen juba pikka aega uskunud, et pole me, eestimaalsed, ühti enam nii mossis ja mornid nagu 15 aastat tagasi. Oleme juba positiivsed ja toredad. Pool päeva Saksamaal selgitas mulle aga, et võime küll olla veidi positiivsemaks muutunud, kuid meil on veel pikk tee käia. Kummaline, kuid Berliin asetus mu mälukaardil otse naeratuste maa Tai kõrvale.
Viimaks jõudsin siiski kenasti Pirjo ja tema sõbra (kelle nime kirjapildis ma kindel ei ole) imearmsasse kodusse. Aitäh siinkohal neile veelkord mind võõrustamast!
Järgmisel päeval tiirutasin linna peal ja peab ütlema, et Berliin üllatas mind. Tegu oli kahtlemata uimaseima suurlinnaga, mida olen näinud, tundus, et keset kolmapäeva berliinlased lihtsalt tukkusid. Samuti oli kummastav see, kui palju on selles linas näha sulaselget idabloklust. Võib-olla hoiavad nad seda meelega alal, turistidele tõmbenumbriks? Üldiselt ju turistiobjekte vaadates jääb niigi mulje, et ega Saksamaal muud ajalugu ei ole, kui Hitleri ja Hoeneckeri aeg. Mittemidagitegijate suhtarvult võib aga Berliin kindlasti võistelda oma ala tõeliste meistritega Indias. Tänavanurkadel kohtas kahekümnendates aastates kaltsakaid, peni näpu otsas õlut libistamas keset ala, mis kunagi oli vist ihalenud olla lillepeenar, ent nüüd õilmitses rinnuni umbrohus ja prügis.
Selline oli minu Berliin. Dekadentlik, räämas, ent kahtlemata sarmikas.
Üks arusaamine, milleni ma aga juba väga lühikese ajaga Berliinis jõudsin, on aga järgmine. Olen juba pikka aega uskunud, et pole me, eestimaalsed, ühti enam nii mossis ja mornid nagu 15 aastat tagasi. Oleme juba positiivsed ja toredad. Pool päeva Saksamaal selgitas mulle aga, et võime küll olla veidi positiivsemaks muutunud, kuid meil on veel pikk tee käia. Kummaline, kuid Berliin asetus mu mälukaardil otse naeratuste maa Tai kõrvale.
16 september, 2008
Rändlinnud asuvad teele, nii ka mina
Veidi numbreid:
Reisija eluskaal: 60 kg
Pagasi kaal: 17,5 kg
Käsipagas kaal: 8,0 kg
Daami ridiküli kaal: 8,5 kg
Ilmselgelt olen end koormanud liigse tränaga, viimased pool tundi olen sisutanud asjade kottidest väljaõngitsemisega ja vähemaks pakkimisega. Kotist lahkusid saapad, peno ja hispaania-eesti sõnaraamat. Tuleb võõrsil hakkama saada eesi keeleta.
Muide, Salamancas on täna 30 kraadi sooja ja päike lõõskab nädala lõpuni.
Reisija eluskaal: 60 kg
Pagasi kaal: 17,5 kg
Käsipagas kaal: 8,0 kg
Daami ridiküli kaal: 8,5 kg
Ilmselgelt olen end koormanud liigse tränaga, viimased pool tundi olen sisutanud asjade kottidest väljaõngitsemisega ja vähemaks pakkimisega. Kotist lahkusid saapad, peno ja hispaania-eesti sõnaraamat. Tuleb võõrsil hakkama saada eesi keeleta.
Muide, Salamancas on täna 30 kraadi sooja ja päike lõõskab nädala lõpuni.
11 september, 2008
Tere, sõber!
Viie päeva pärast algab Sageni Seiklus.
Siia hakkan tahtmist ja viitsimist ja võimalust mööda sellest pajatama.
Nüüd on sind, sõbrake, sellest teavitatud ja side lõppeb.
Siia hakkan tahtmist ja viitsimist ja võimalust mööda sellest pajatama.
Nüüd on sind, sõbrake, sellest teavitatud ja side lõppeb.
Tellimine:
Postitused (Atom)
