Itaalias

Reis

Segastel asjaoludel veetsin läinud nädalal 5 päeva Itaalias.

Milano

Linn, mille eest mind oli hoiatatud, kuhu läksin ilma igasuguste ootusteta. Lennujaamas leidsin hõlpsasti raja teisel pool kiirteed laiutava kaubanduskeskuseni, märksa keerukam oli aga pääseda sinna tarbimistemplisse sisse. Ei mingit ust jala tulijaile. Viimaks rühkisin läbi parkimismaja ja voila! võisingi varustada end järgmiste pöevade toidumoonaga. Mialno on ju jube kallis, kes seal siis väljas söömist saab lubada, oli mulle öeldud. Väljapääs kaubakeskusest osutus veelgi keerukamaks ettevõtmiseks kui sissepääs, neetud itaallased, nad ei räägi ka ju ühtki mõistlikku keelt! Mõne aja pärast olin siski taas lennujaama terminali ees ja pugesin bussi, mis sõidutas mind Milano keskvaksalisse.

Esimene pilk Milanole ei meeldinud mulle kohe üldse. Keskvaksal ja teda ümbritsevad majamürakt seisid kui elajad õelalt minu peale alla irvitades. Vaksalist sain linnakaardi. Leidsin kaardilt vaksali. Aga kurat! Tönavad, mis ümbritsesid mind, ei sobinud kohe kuidagi kokku nendega, mis joonistud kaardile. Olin juba peaaegu valmis maksma 3 eurot, et heita pilk googlemapile, kui sain siiski asjas selgust – keskvaksal ei ole mahtunud sellel kaardile, mida seal jagatakse. Loogiline, eks. Küll aga suunati mind õigele magistraalile ning juba vähem kui veerand tunni pärast olin oma hostelis.

Hostel San Tomaso on suurepärase hinna jakvaliteedi suhtega asutus. 22 euro eest koht toas koos kolme tsikiga, puupõrandad, kuum vesi, internet, õlu 1,5-3 eurot. Perenaised armsad hiinlannad. Super!

Kiiresti kõhtu kasapakitud eine ja linnaga tutvuma! Oi mulle meeldis see linn! Loomulikult, südalinna hinnad olid müstilised, mõeldud vaid raha- ja moepededele, aga veidi keskmest välja jalutades paljastas end imekena juugendarhitektuur, kus ka hinnad ei olnud enam kosmilised. Majad linnasüdame ümber pärinevad ajast, mil iga majaomaniku au ja uhkus oli, et tema uus maja oleks ka kunst ning kunsti mõõdetei veel ilu kriteeriumite järgi. Milanos ei ole eriti parke ega murulappe, kus jalgu puhata, ent see-eest on majade katustel lausa lummavad aiad - linna rohelised kopsud.

Selles linnas oli midagi, mida Hispaanias ei ole kohanud – tõeline sügiselõhn. Kõdunevad lehed, mille maguskibe aroom manab silmade ette sügisõunad, siilipoisi ja jalasahistamise Toomemäel. Kes oleks seda Milanolt oodanud?!

Leidsin ühe vahva baari nimega trotuaar ja sinna vedasin õhtu hakul oma toakaaslased – tütarlapsed USAst ja Taiwanilt. Pakuti maailma parimat Mojitot ja White Russiani ning mängis bänd, kelle saatel end õnnest pööraseks tantsisin.

Milano võitis mind.


Veneetsia

Järgmisel päeval loksusin kiirrongist poole odavama regionaalrongiga Veneetsiasse.Peaaegu sain trahvi, sest polnud tulnud selle peale, et enne rongiastumist peab pileti miskis massinas mulgustama. Seekord siiskitrahvi ei saanud ja õhtuhämaras jõudsin veelinna. Jaamast väljudes silmasin üht kuuepealist kampa, kust kostusid hõiked „tere, tere!“. Selge, Liisi sõber Adria ja tema sõbrad.

Minu saabumispäeval oli miski kirikupüha, nii väisasime esmalt üht kirikut ja selle ümber laiutavat sõõrikuturgu. Pärastpoole läksime Adria sõbra Rauli juurde, kes pesitseb üsna Markuse platsi lähedal, korteris, mille juurde viib nagisev puutrepikoda. Niisama kuuma veini joomisest ja väljaminekusk soojendamisest kasvas pidu, mis päädis ühe tšehhitari välkiidena sündinud keeksiga.

Järgmise päevaveetsin turistitades mööda linna. Jumal tänatud, et ilm oli külm, see hoidis mu jäätisesöömise kontrolli all. Imelised itaalia jäätised, igas putkas tahaks proovida kõiki maitseid ja järgmises putkas on juba uued maitsed...

Veidi nukraks tegev on Veneetsia. Uhke linn on suremas. Ei, mitte selle pärast, et ta päästmatult vette vajub, vaid selle pärast, et tema elu ja uhkus on kadunud. Ameeriklased on ajanud kinnisvarahinnad absurdsetesse kõrgustesse ja veneetsias sündinud kolivad üksteise järel mandrile. Majad on tühjad – vaid üheks kuuks aastas saabub sinna perekond jänkisid ja naudib disniländi. Päriselu peaaegu ei olegi.

Õhtul üks tänavabaila ja hommikul jälle teele....

Trento

Miks ma sinna lähen? Seda küsisid mult viimne kui üks inimene, kellele ütlesin, et plaanin minna Trentosse. Ega ma isegi täpselt teadnud, teadsin vaid, et ei tahtnud veel üht kivilinna, tahtsin ära loodusesse ja asjaolude kokkusattumisel jäi sihtpaigaks Trento.

Päris seda ma sealt ei leidnud, mida otsisin – metsaradasid mägedes. Nimelt suvatses kogu maa kattuda esmaspäeva hommikuks paksu märja lumega, nii et mägedes kondamine oli (eriti arvestades, et kandsin kingi) üsna lootusetu ettevõtmine. Sõitsin käiskäruga üles, lõdisesin ja tatsasin veidi, jalad läbimärjad, ja vuhisesin 45 minuti pärast aparaadiga jälle alla. Küll aga käisin ühes mägipargis, ainsa inimesena sel päeval, lumi näitas selgelt, et peale minu liikus seal vaid üks kassivolask.

Trento on imelik linn. Vähe sellest, et nad on nii sakslased kui sakslased olla saavad, kes aga miskipärast räägivad itaalia keelt, kõige peenemas kohvikus on neil squatpeldik (tuntud ka kalevipoja jalajäljena), neil on ka kummaline komme sulgeda kõik poed esmaspäeva hommikul. Õnneks õhtupole oli linn siiski avatud, kolasin ringi, luristasin mõned toobid kuuma meeveini jõuluturul ja kohtusin Mariaga. Maria on Lõuna-Hispaaniast ja üks väga vahva tüdruk.

Minu võõrustajagi oli üks üsna omapärane tegelane. Lõuna-Brasiiliast. Päris vahva poiss, plaanib asuda mõne aasta pärast jäädavalt Euroopasse.

Tagasitee

Loomulikult oleksin ju võinud väljuda Verona jaamas ja teha tunn-pooletisese tiiru Romeo ja Julia linnas.Olin aga sügavalt väsinud ja tülpinud ning nii vurasin otse (kahe rongi, ühe bussiga) Bergamo lennujaama. Taas pisut poodlemist (Voitka, mis sa arvad, mis mul sulle Itaaliast kingituseks on?) ja lõputu ootus, et Ryanair viimaks suvatseks ka miski lennuaparaadi Madridi lennuks eraldada. Viimaks koduses Hispaanias jäin maha seitsmesest bussist Salamancasse ning kui viimaks 16 tunnise reisi järel koju Bolivari tänavale jõudsin, olin valmis tapma igaühe, kes oleks öelnud, et veel kunagi pean kuhugi reisima.

Kokuvõte

Selles pole küll midagi üllatavat, teadsin seda juba enne piletite ostu, et Põhja-Itaalia ei ole minu maa. Muidu pole ju väga vigagi, aga siiski, selle riigi peamine probleem on itallased. Mida nägin, oli põnev ja tore, ent ikkagi jäi mu reisi armsaimaks hetkeks klaasike juba teada-tuntud Madridi õllekas, kus juba teada-tuntud lõbus kiilakas taas paarile guirile nalja tegi.