Kõik on p----s! Nutt ja hala

Kirja pandud pühapäeval, 12. 10

Tervitused siinkohal kõigile Huelvas viibivatele eestlastele.

Alustame viimasest. Ühendasin rüperaali vooluvõrku, kus juba eelnevalt oli korterikaaslase radiaator. Tulemus: suur pauk ja minu ordenador ei tööta enam. Teisipäeval (sest esmaspäeval on teab mis püha) hakkan otsima Lenovo esindust. Ei tea, mitusada kilomeetrit on lähimani? Eelnevalt, muide, ütles üles mu ID kaart. Veel Eestis töötas ideaalselt, siin aga selgus, et kiip on vahepeal katki läinud.

Eile lasi Salamanca end minu ja Liisi silmis täiega veega alla. Meid üritati linnas paljaks varastada, kasutades selleks imepeent skeemi. Seejärel sattusime terve tänava pilkeobjektiks – oo, eestlased, imege seda ja teist! Vaat´ kui tugevad te olete jalgpallis ja Eurovisioonil! Ma ei liialda, midagi nii nõmedat pole viiendast klassist alates näinud – terve uulitsatäis nimesi mõnitamas kahte tüdrukut! Rõve! Pöörasime hoogsalt kõrvaltänavasse ja mõtlesime, kui siin ka keegi meie kohta midagi ütleb, siis... ja keegi ei ütelnudki midagi. Trepi peal istusid meie sõbrad venelane ja hispaanlane, keda kohtasime kolme päeva jooksul neljandat korda ja kellest olime tunni eest lahknenud. Sõnatult sõime poistega hamburgerit ja tundsime sõprust. Midagi head! Venelane on muide väga tore – olin temaga enne pool õhtut rääkinud kirjandusest – tema rääkis minuga vene keeles, aga kuna keeleliselt ümberlülitumine on väga raske, siis vastasin talle hispaania keeles. Tema räägib küll ka hiilgavalt hispaania keelt, sest on elanud siin pool elu, ent niiviisi oli ikka parem, õigem rääkida vene kirjandusest. Saime teineteisest suurepäraselt aru. Lubasin teda võõrustada Tartus ja tema lubas, et tema onu Piiteris võõrustab kindlasti mind ja mu sõpru.

Sellega on aga viimaste päevade meeldivad elamused ka lõppenud.

Mu jalg valutab hirmsati. Juba nädal aega on põlvel iiges löönud liigutamisel tuld, nüüd valutab aga ka rahulikult olles. Põlv on ümar ja pehme. Miks, ma ei tea. Püüan talle nüüd anda kaks päeva puhkust, sest koolipäevadel ta seda ei saa- mu keeletunnid on ühes linna otsas ja psühholooga teaduskond teises, kõnnin päevas julgelt kümme kilomeetrit.

Salamanca on samuti end ammendanud. Ta on ühe hea peo linn. Häda on selles, et siin asuvad ülikoolil vaid andergrajueit kursused, kraadiõpe on teistes linnades. Ma ei tea, mis värk siinsel noorsool suureks kasvamisega on, aga 22 aastased siin on nagu 14 aastades Eestis. Roosade pinalitega, peamine lõbustus end klaasist sangriast umbe juua.Ülikool on ka mingi põhikooli derivaat – läksin neljapäeval praktikumi, pange tähele, praktikumi, ja see koosnes sellest, et tädi asetas kilesid grafole ja lapsed kirjutasid vaikides teksti maha ning hiljem hakkas tädi dikteerima, lapsed jälle roosade ja kollaste pliiatsitega tähti maalimas. Loomulikult ei suutnud ma naeru tagasi hoida ja lahkusin silmi pööritades. Ok, mõned loengud on ikka ülikooli modi ka ja huvitavad.

Gaasiahi meie korteris on valmistatud kromanjoonlaste süsteemi kasutades ja enamus aega ei tööta. Gaas on otsakorral ka ja juurde ei saa enne teisipäeva.

Kass on kastreerimata ja kuseb, kuhu juhtub.

Meie toas on soojaallikaks elektriline praepann.

Vihma sajab.
Äriideele, mis on ainus, mis mind praegu optimistlikuna hoiab, on raske leida algkapitali ja partnereid. Tähenadb, üks partner mul justkui oleks, aga tema ei taha äri alustada kohe järgmisel aastal, soovib enne Ladina-Ameerikat väisata ja temalgi puudub kapital.

Tunnen, et mul pole Salamancas midagi teha, olen end ära kaotanud.

Korteriettemaks ei luba ka mõnda teise linna kolida.


Nutt ja hala lõppeb siinkohal, rõõmsat sügist!