Teisipäeva õhtul saabusin mõnusasti saksmannide päälinna ja asusin juba hoopis vähem mõnusalt oma kompsupuntraga teele Alexanderplatzi poole. Mu imetabase, keskturu päritolu, spordikoti rihm oli purunenud juba Uus-Kalamaja uulitsas (mäletate seda ütlust rikkusest ja odavatest asjadest?). Kui ma siis rihmapidi kotti järele sikutades rongijaama poole vaarusin, päästis mu üks Meelise-nimeline poiss. Temast oli sel õhtul enamgi abi, kui vaid pakikandmine. Nimelt ei sõitnud S-Bahn 9 sugugi mitte Alexanderplatzile, vaid lõpetas oma töö märksa varem. Nii kulgesimegi plaanitud 20 minuti asemel rongistikus üle tunni, sõitsime kolme erineva suslaga ja meie seiklusi ilmestas oluliselt sakslaste veidravõitu huumorimeel . On siis tõesti vaja sildi alt 51 käima panna rong number 52 ja vastupidi?
Viimaks jõudsin siiski kenasti Pirjo ja tema sõbra (kelle nime kirjapildis ma kindel ei ole) imearmsasse kodusse. Aitäh siinkohal neile veelkord mind võõrustamast!
Järgmisel päeval tiirutasin linna peal ja peab ütlema, et Berliin üllatas mind. Tegu oli kahtlemata uimaseima suurlinnaga, mida olen näinud, tundus, et keset kolmapäeva berliinlased lihtsalt tukkusid. Samuti oli kummastav see, kui palju on selles linas näha sulaselget idabloklust. Võib-olla hoiavad nad seda meelega alal, turistidele tõmbenumbriks? Üldiselt ju turistiobjekte vaadates jääb niigi mulje, et ega Saksamaal muud ajalugu ei ole, kui Hitleri ja Hoeneckeri aeg. Mittemidagitegijate suhtarvult võib aga Berliin kindlasti võistelda oma ala tõeliste meistritega Indias. Tänavanurkadel kohtas kahekümnendates aastates kaltsakaid, peni näpu otsas õlut libistamas keset ala, mis kunagi oli vist ihalenud olla lillepeenar, ent nüüd õilmitses rinnuni umbrohus ja prügis.
Selline oli minu Berliin. Dekadentlik, räämas, ent kahtlemata sarmikas.
Üks arusaamine, milleni ma aga juba väga lühikese ajaga Berliinis jõudsin, on aga järgmine. Olen juba pikka aega uskunud, et pole me, eestimaalsed, ühti enam nii mossis ja mornid nagu 15 aastat tagasi. Oleme juba positiivsed ja toredad. Pool päeva Saksamaal selgitas mulle aga, et võime küll olla veidi positiivsemaks muutunud, kuid meil on veel pikk tee käia. Kummaline, kuid Berliin asetus mu mälukaardil otse naeratuste maa Tai kõrvale.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
nii tore oli lugeda berliini kohta.
minu arvates idabloklust turistidele magedalt müüvad jah, aga üldiselt vist võtavad ülesehitust lihtsalt tasa ja targu, ei kraami kõiki nõuka-maju hurraaga maha, et uusi ehitada, ja hea ongi, sest vb 10-20 a pärast on prioriteedid muutunud ja seegi arhitektuur muutub huvitavaks vaadata jne. ja endise müüri aladel on kohati praegugi veel songermaa.
tänavanurkadel penide seltsis logelevad tüübid loevad igavusest nietzschet, freudi ja marxi, ma pakun. ja muide ülejäänud saksamaa on minu vaatluse järgi lahkem ja sõbralikum kui berliin, kes ses suhtes on ikkagi "saa ise endaga hakkama" suurlinna moodi, aga naeratusi saab seal küll, võibolla just nendelt samadelt penidega luuseritelt? ;)
ps. ja kuule tee nii et su blogi saaks kommenteerida ka tavalised inimesed, mitte ainult blogijad!
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.
Postita kommentaar