Tehtud!

Nüüd on aega tuulutada tube...

On lahkumisi, mis on kerged, rõõmsad, edasimineku-ootuseärevad.

Seekord nii ei ole – lahkumine Salamancast osutus raskeks ja valusaks. Eilne pidu ulatus üle tänase keskpäeva ning vast seetõttu suutsin Larita kallistamisel pisarad oma krõllis silmades hoida. Õhtul ma nii tugev ei olnud, lahkumisvalule lisas hoogu šokis sõber, kes oli mind bussijaama saatma tulnud ning vahetult enne, kui pampudega korterist välja hakkasime rammima, sai kõne lauspaanikas emalt - vennal on juhtunud autoõnnetus ja ta on teadmata seisus Zamora haiglas. Paanika on teatavasti ohtlik nakkushaigus, mis levib nii telefonitraate kui raadiolaineid pidi ja minu lahkumisstseen omandas täiesti uudse ja traagilise kvaliteedi.

Teekond lennujaama kulges mõnusalt ja viperusteta, kui mitte arvestada lõbusat pildikest ühest blondiinist guirist, üsna kilpkonnataolise seljakotiga, kes Madriidi bussijaamas kõhuli kukkus. Juhtub.

Olen saanud aru, et mu kiindumus Salamancasse ja hispaania ellu on ootamatult tugev. Raske südamega täitsin õppeperioodi lühendamise avaldust – misjaoks? oli küsimus, millele oli vastata väga raske.

Olen Salamancasse sisse elanaud. Harjunud siinse (sealse?) elukorralduse, toidu ja viisiga, kuidas asjad toimuvad. Mulle meeldib minna välja öösel kell pool neli, võtta mõned kannud, tantsida ja ajada juttu hommikuni. Mulle meeldib siesta ajal kodus pastat teha. Mulle meeldib, et selles linnas on palju enam, kui esmapilgul paistis, nt ülimõnus käbipuu-parkmets. Mulle meeldib nata enam kui hapukoor, ehki päev enne oma lahkumist leidis Liis kaupluse Tatiana, kus muude eestlasele suupäraste hõrgutiste (hapukurgid, kohukesed, baltika, heeringas) kõrval müüakse ka mõnusat paksu Riia piimavabriku hapukoort. Ma ei taha näha ka musta leiba. Olen leidnud siin mõne Minu Inimese. Keel tuleb juba kah – räägin väga valesti, ent see-eest ei ole enam teemat, millest ei suudaks keele nappuse tõttu kõnelda. Mõnusatel hommikutel suletud lemmikbaaris olen rääkinud mitte-süsinikupõhistest eluvormidest, STASI-st ja KGB-st, kiriku rollist hispaanlaste elus, seksist, filmidest ja raamatutest, Savisaarest, Zapaterost, arvutitest. Ülikooli süsteem on hoomatavaks muutunud. Usun, et täiesti võimalik oleks ka jaanuarist leida Salamancas töö, kus teeniksin enam, kui Eestis hakkan teenima. Elu on siin odavam kah, kui võtta elustandardiks peamiselt kodus söömine ja mitte üle kuue korra nädalas väljas pidutsemine. Lisaks tähendab esimese semestri lõpus lahkumine ka osaliselt juba kulutatud raha tagasimaksmist.

Aga mis seal ikka, tulen tagasi sest mind ootab üks kallis inimene. Ja mul on üks suhe, mis vajab hoidmist.

Ülevaade viimastel nädalatel toimunust kah:

Salamancas tuli paks lumi maha ning trotsides väidet, et Hispaanias on umbes kaks autot terve riigi kohta, millel on talvekummid, sõitis väike lõbus seltskond linnast välja Candelario nimelisse mägikülla. Ilus oli. Sai kelgutada. Ainsas avatud hotellis läks vool ära. Toidulaua all oli peidus vaagen hõõguvate sütega, mis nii mõnusalt soojendasid jalgu. Süüa sai oivaliselt - lõunaks võtsin kerge eine kõrtsu taimetoidumenüüst, st liuatäis praekartuleid kolme munaga, ääristatud õhukeste singiviiludega, õhtul poole üheteistkümne ajal aga murdusin ning lasin hea maitsta kausitäiel vürtsikal kartulipudrul suitsupeki ja kamaraga ning A4 formaadist pisut suuremal lihakäntsakal.

Üle-eelmisel nädalal oli vana-aasta õhtu. Jajah, Salamancalastele ei valmista mingit probleemi peo jaoks põhjuse leidmine ja nii ongi siin tava, et „ülikooli vana-aasta õhtu“ leiab aset ühel detsembrikeskpaiga neljapäeval, soovitavalt täiskuisel, nagu sellel aastal juhtus. Bussidega tuuakse pidunäljased (täpsemalt küll janused) kohale teistest linnadest, kokku mitukümmend tuhat nägu ja lastakse linna peale lahti. Üldjoontes on tegu kohutava sündmusega – kujutlege ööd, kui linn on tihedalt täis purupurjus ja tänavatel joovaid hindiviide ning ükski neist pole kahtekümmendki aastat vana. Meie lemmikbaaris La Imprenta purustati sel ööl kempsupott.

Leidsin Salamanca moodsa kunsti näitusesaali ja terve majakonna, mille olemasolust polnud mul seni aimugi, samuti juba eelpool mainitud käbipuu-metsa. Mõned käbid olid ananassi suurused.

Kõik mured, mis minul ja Liisil olid seoses kooliga, said (loodetavasti!) imelise hispaania muretusega Liisi siinoleku viimasel päeval lahenduse, mis veelkord kinnistas mulle juba külge jäänud mõtteviisi, et kõik saab alati viimasel hetkel kõige paremasse korda ning igasugune muretsemine, samuti kiirustamine, on lihtsalt rumal.

Uuh, aitab vast ka, kaua ma ikka siin heietan ja lugupeetud tööinimestele prokrastineerimisrõõmu pakun. Kahe tunni ja kolmekümne viie minuti pärast tõuseb Barajase lennuväljal õhku üks harfi märgiga lennukäru mile kõht sisaldab teiste töllakate hulgas mind. Cuando Dios lo quiere.

Ah jah veel, teisipäeval, 23. detsembril kell 04.10 kohtume Tallinna bussijaamas, lähme võtame mõne õlle ja teeme mõne tantsu!


Täiendused Stanstedist:

Lahkumiskingitusena pakkus Hispaania mulle veel ühe õppetunni sellest, kuidas seal maal leiavad aset kõige veidramad sündmused ning siiski kõik asjad mingi ime läbi lõpuks lahenevad. Nimelt tegin kurja valearvestuse, suuresti lähtudes Itaalia-lennu kogemusest, kus tsek-inni ja turvaküsimused võtsid kokku vast 7 minutit aega, ja läksin tsek-inni mitte enam kui polteist tundi enne lendu. Viga! Mind teenindas keegi kodanik Dmitri, kes oli tõeline tigu-tüüpi teenindaja. Meie vahel leidis aset järgmine dialoog:

Dimitri: Kas teil pass on?
Mina: On küll kusagil aga teil ei ole seda vaja.
Dmitri: Kas saate anda passi?
Mina: Ei.

Dmitri kadus tükiks ajaks nohisedes ja tagasitulles tuvastas mu pagasil ühe ülekilo. Kaaskannatajate rõõmuks tõstsin sealsamas kioskis oma stringid ja sukad käsipagasisse ja asusid uljal sammul turvakontrolli poole...

Ja siis see ilmnes: turvakontrollis töötas vaid üks röntgenimassin. Loomulikult sooviatsid abivalmid politseinikud inimestel peagi minna teise turvakontrolli, kus töötab lausa kuus massinat. Imeline. Ainult see väike viga oli, et selles turvakontrollis olid juba kümne ülejäänud peagi väljuva reisi inimesed. Usjas saba täitis tihkelt esimese terminali suurima fuajee vongeldes sinka sanka erinevate nurkade taha.Nii ma siis seisin, 5 minutit enne pardumisaega sabas, kus minu ees oli veel mitusada inimest.

Kõik lahenes siiski eht-hispaanialikult ning peagi tormasin hingeldades värava poole, kotis tohutu lõhnavee pudel ja taskutes kaks tulemasinat.

Muide, senjoora politseinik kahtlustas, et olen alaeline – vaat' milline iluravi on elu Hispaanias!

Vana hea Inglismaa võttis mu vastu passikontrolliga, mille olemasolu olin juba unustada jõudnud (kui ruttu küll heade asjadega ära harjub!) ning oluliselt soojema ilmaga kui Salamncas oli. Lunastasin röövlitelt kahe naela eest pudeli limonaadi ja vaatasin välikohvikus päikese ära – täpselt nii palju nagu teda näidati lühikesel teekonnal silmapiirilt pilveteki sisse. Siiski tänuväärne, et britid järgisid reeglit „Ei päevagi päikeseta!“. Ei tea, kas armas kodumaa suudab selle samuti täitmisele võtta?

Lisa Riiast

Madre mia! Pool tundi Riias ja mul on tunne, et Eesti ega Läti pole küll elamisväärsed kohad. Mismõttes maksab sama toode (ok, ok, ütleme ausalt välja Mc eine) maksab siin kolmandiku enam kui Salamncas? Ja õlu maksab siin lihtsalt sellise summa, et Salamancas ei ole ka kõige kallimas restos sellist, isegi Stanstedi lennujaamas maksis vähem. Palkadest ärme räägi. Mis toimub?????

Arvan, et mu memuaaridele Hispaaniast tuleb kunagi järg...