Väljavõtteid kaubandusvõrgust

Kindlasti tunnevad mõned teist, eesotsas kaubatundja Efkaga, huvi, mida enesest kujutab siinne kaubandusvõrk.

Esiteks, turgu, kujul nagu meie lõunamaal näha loodaks, siin pole. Vist on küll turuhoone, üks maja vanalinnas, mis on hullult sarnane Tartu turuhoonega ja kust ukse vahelt paistab toores liha, kuid sinna ma pole sisse astunud. Samuti on igal tänaval juurviljapood, need on päris mõnusad.

Kõik sada krobinat, mida eluks vaja, saad osta mõnest Bazari nime kandvast poest. Kõik need poed on täis ühesugust hiina kaupa ja neis toimetavad samuti hiinlased, kelle hispaania keele oskus on vägagi piiratud. Selliseid krobinapoode on loendamatu hulk, peamine müügiartikkel nendes on kunstlillede kimbud ja plastmasskarbid. Käisin üks päev ühes sellises poes, ostsin sealt üht-teist ja siis väisasin teist ja seal taheti mind vargaks tembeldada. Õnneks hinnad poodides siiski varieeruvad pisut, nii et pääsesin süüdistustest.

Üldiselt maksavad toidukaubad sama palju või pisut enam, kui Eestis. Hinna poolest sobivaimad on kohalik kett Carefur ja Lidl, samuti asub linna piiri taga siinne "Lõuna Keskus", kus on ka üks kohalik Spaania ketipood, milles on ülimeeldiva hinnaga kohalikku kosmeetikat.


Üldiselt tundub, et hispaanlased armastavad eesliiteid giga, mega ja hüper. Kaupa ostetakse korraga tohutult. Kõik pakendid on üüratud, keskmine šampoonipudel sisaldab 700 ml ja keskmine pesubulbripakk 7 kg. Lisaks armastatkse väga ka väikeste pakikeste köitmist suurde kimpu. Näiteks on tuunikala pakitud kahe võileiva jagu mahutavatesse karpidesse ning need omakorda pakitud mitme kaupa suureks karbiks. Alternatiiv on osta tünn (2 l) tuunikala. Samuti ei ole poest võimalik osta pulgajäätist. Tähendab, on küll, aga minimaalselt 3 või 4 kaupa pakitult, levinm on siiski jäätise 8-pakk ja 12-pakk. Üksikjäätist müüakse kioskis ja see maksab 1.50, mis on üksjagu krõbe hind.

Mõned hinnaüllatused on aga jalust rabavad: 20 tampooni maksab siin vähemalt 4 euri, samuti on arutult kallid normaalmõõdus pakendis šampoonid ja seebid - vastavalt vähemalt 3.40 ja 1.50 eurot.

Huvitav tava on ka oma "soomlase rataskäruga" poes käimine. Üldiselt tarivad rataskäru enda taga kõigi vanuseklasside esindajad alates koolijuntsudest vanuriteni. Mõnede suuremate poodide sissepääsu juures onu või tädi, kes kleebib su rataskoti külge sildi, sina siis laod kõik oma ostmisele mineva tavaari sinna kotti ja kassa juures laod välja. Väiksemate poodide juures on eraldi kettidega varustatud kohad rataskärudele.

Kõrtsud ei ole samuti teab mis odavad: 150-200 ml õlut maksab minimaalselt 1.20, veini saab odavamalt. Chupitosid, ehk shote, saab siin-seal ka 0.50-1.00 euro eest, kuid nede sisu ei pruugi igal pool ja alati täpselt pudeli sildile vastata.

Odavam, kui Eestis, on siin siin vaid "paha kraam" - poest ostetav alkohol (saksa õlu Lidlis alates 0.23, liiter veini sealsamas 0.69, 0,7 liitrit rummi 3.50, 0,7 liitrit vermutit 1.80, 0,7 liitrit džinni 3.90) ja kanep. Viimast tarbitakse siin ikka tohutult -üleeile nägin, kuidas tööbid rullisid kella üheksase ja kümnese loengu vaheajal teaduskonnas jointi.

Suitsetamisega on siin üldse naljakas asi, loengusse pääsemiseks tuleb end murda kõigepealt läbi tiheda suitsetajatemassi. Siiani on Burger King ja Mäkk olnud ainsad toidukohad, kus olen näind, et suitsetada ei tohi. Selle kõige juures kurdavad hispaanlased aina, kui ranged suitsetamist piiravad reeglid neil nüüd on :-)