Meie tuba

 
Siin on näha minu pool










ja siin Liisi pool
 

Transpordist Salamancas ja lähiümbruses

Salamancas on paarteist bussiliini, neist üks ööbuss. Nende sõiduliinid on üsna keerukalt tuvastatavad, bussipeatustes olevad plaanid on nii pisitillikesed, et tänavanimesid neile pole kantud, samuti mitte peatusenimesid. Liinid on joonistatud just kui guaššvärvidega, laialivalgudes üle kogu kaardi. Aga see selleks, peale esimest õhtut pole ma bussi kordagi vajanud, linn on ju tibatilluke.

Hoopis põnevam on liiklus linnast välja. Nagu juba teate, siis külakesse, kus meie elame, liigub neli bussi päevas ja seda ka vaid argipäeviti. Paraku on meil aga tekkinud tõsine kahtlus, et buss sõidab Salamancast välja vaid sõitjate olemasolul, sest Pelabravost pole meil õnnestunud veel kordagi bussi tabada. Ajal, kui ta peaks tulema, teda lihtsalt ei ole. Ju siis ei olnud siia sõita tahtjaid. Mis on enam kui tõenäoline, sest siiani oleme bussis alati olnud ainsad sõitjad. Peale juhi ja konduktori muidugi.

Linna ümbritseb tüüpiline kinnisvarabuumi najal kerkinud ühenäoliste laenukoorma vaevas eramajade tihe seenering. Igaühe ees auto või paar, sest elada kasvõi kilomeeter linnast väljas ei ole teisiti lihtsalt võimalik.

Pilte hakkan jõudumööda üles riputama siia:

Esimene väljasõit

 

Laupäeval käisime Liisi ja Oliveriga (üks sümpaatne ja üdini naljakas tegelane; üks kääbikutest) Alberca nimelises külakeses, mis asub Salamancast umbes 90 km kaugusel.


Tee sinna kulges mägedest üles ja alla, kiira ja käära ning oli ääristatud karjaniitudega, kus kenade puude vahel mugisid lehmad, härjad, hobused ja sead. Salamanca kandis pidi kasvama väga hea liha.

Alberca on kenasti renoveeritud keskajast pärit küla, romaani stiilis kiriku ja pooleldi puidust majakestega.

Väljasõidu ajal tekis ka välkmõte sõita öösel lõunarannikule ja külastada sõbranna Anut, kuid kodus ilmateateid vaadates tundus, et pole eriti mõttekas sõita lõunasse, kui seal pole lootust päikest näha.

Pealegi, miski ei kaalu üles üht mõnusat rahulikku pühapäeva, just sellist, nagu täna.

Kodu seal, kus seljakott. Hetkel kääbiklas.

Olen sulle võlgu täpsema seletuse oma elukäigu kohta Hispaaniamaal. Olen nüüdseks elanud kolmes erinevas ajutises peatuspaigas, kõik leitud couchsurfingu vahendusel. Väga tänuväärt ettevõtmine, pean ütlema.

Esimene oli toosama Bolivari tänav, millest sulle juba pajatasin.

Teiseks oli peatus Javieri juures, millest eriti midagi muud meeldivat ei ole pajatada, kui et korter asus kesklinnas, oli kõigi mugavustega, kaasa arvatud wifi, kuid Javier ise ei olnud kahjuks seda tüüpi poiss, kellega oleks mugav olnud. Õhus valitses pidev pinge ja kuidagi ei teadnud, kuidas olla.

Teisipäeva õhtust alates peatume sootuks meeldivamate inimeste juures, pagarikoja ja kõrtsu peal. Mis siin rääkida, meie pere Pelabravos on lihtsalt super! Mario, Oliver, nende imearmas ema, majanaaber Julia. Et Pealabravo on üksjagu kääbikla-laadne, annab tunistust ülalpool kujutatud külamaja.

Elul Pelabaravos on muidu imetabane, ainus mure ongi ühendus Salamancaga. Argipäeviti käib linna neli bussi. Laupäeval-pühapäeval mitte ühtegi, nagu saime teada eile hommikul olles Salamancas hirmsa kiirusega bussijama tormanud. Ühel õhtul, kui kool kestis poole üheksani, viimane buss väljus aga 20.20, sõitsime külla, mis asub poolel teel meie külani ja kuhu käib rohkelt busse. Edasi sumpasime mööda põlde, üle vitsanirede ja mõned kilomeetrid ka maanteeservas, end mobiilidega märgatavaks teha üritades. Uuuh, seda tunnet, mis on, kui rekka sinust poole meetri kauguselt mööda tuiskab, ei taha enam iial elus tunda! Kui viimaks suurelt teelt ära pöörasime, oli pinge langus nii suur, et käpakesed hakkasid värisema.

Eriti paha lugu on õhtul väljas käimisega. Salamancalased lähevad välja südaööl või pärast seda ja pidutsevad hommikul kella kaheksani – ikka täis töö-öö! Kui aga elada linnast väljas, ei ole põhjamaalasel, kes siinse tempoga veel harjunud ei ole, just palju võimalusi koju magama pääseda.

Nüüdseks on kindel, et kolmapäeval kolime Liisiga Oma Koju Bolivari tänaval sellessesamasse veidi põrgulikku korterisse. Võtame kahe peale ühe toa, sest kummalgi pole plaanis endale hispaania meest võtta, külaliste majutamiseks on meil aga elutuba. Niiviisi jääb enam raha ringireisimiseks. Üldiselt võib arvata, et saime väga soodsa elukoha, lisaks on asukoht ja korterikaaslased väga head! Ainult netivõimalused on veel teadmata; hetkel igatahes netti seal pole.

Minu postiaadress on:

C/ Bolivar 13. 2B
37004 Salamanca
Spain


Ootan kirju, kaarte ja postipakke!

kuhu, kurat, ma küll olen sattunud?

sõitsime õhtul linna, roolis tütarlaps, kelle kohta oli öeldud, et ta ei joo üldse, aga suitsetab palju.

alles salamancasse jõudes saime aru selle lause tegelikust tähendusest - pläru, mida ta pahvis ka autoroolis, ei olnud sugugi mitte vaid tubakast.

ja millised uljad möödasõidud!

uuh!

Pildikesi

 

üks vaade Pelabravo kodu rõdult

 

ja teine

 

Liis Pelabravos

 

Lõpetuseks pilt Berliinist

From Pelabravo, with love

Ei jaksa hetkel palju kirjutada, sõbrake, kuid lühidad teated siiski.

Leitud kodu, aadress seesama kurjakuulutav Bolivari 13-2B.

Kuni uude koju kolimiseni paikneme Liisiga Pelabravo külas. Meil on apartement võõrastemajas, mille alumisel korrusel tegutsevad kondiitrikoda ning baar, kus alates tänasest saab mekutada Vana Tallinnat. Elamine ja toitlustus tasuta, samuti wifi ja rõdult vaade külale.

Eile saime endale elu esimesd hoiuraamatud, nädala lõpuks võib vast Bolivari tänava postkastist korjata ka pangakaardid.

Eneselegi üllatuslikult oleme omale loonud slaavisõbra identiteedi - üks me kindel lemmikkoht Salamancas on kohvik Moskva (!), mille ukrainlannast baaridaam meid igal võimalikul viisil on lubanud aidata. Peagi osaleme vene õhtul :-)

Psühhoteraapiana tunnistatakse Salamancas vaid psühhoanalüüsi!

Pikemalt hiljem.
Tsau!

Asjalik reede

Tere!

Hetkel tipin sulle teksti tänavapingil, kamp vene tädisid kõrvalasuvas välikohvikus räuskamas. Ei saa just öelda, et hispaanlased ise maailma kõige tasasem ja karskem rahvas oleks, kuid nendegi ilmed peegeldavad sügavat arusaamatust ja segadust. Mul igatahes on päris lõbus siin soojal kivipingil.

Täna, reedel, muutusin kohe varakult tegusaks. Ega siin maal teisiti ei saagi, kõik asutused sulguvad ju kell 14.00 ja vaid poed avavad end õhtul uuesti. Tere tulemast, siestaelu rütm!

Täna olen külastanud välistudengitalitust, oma teaduskonda, registreerinud end keelekursustele. Külastasin hoiukassat ja pärast kolmveerandtunnilist imestamist ja askeldamist leidis tädi viimaks, et ta ikka ei saa mulle arvet Eesti ID kaardiga avada, vaid ma pean minema linnvalitsusse ja laskma endale ühe numbri külge panna. Loodetavasti seda ei tätoveerita ega põletata ihule.

Ühtlasi olen saanud teada, et ametlikult tudengiks (ehk siis raamatukogu, interneti, spordisaalide ja kultuuriürituste kasutamise õiguseliseks) saan ma alles oktoobri lõpuks. Sellega seoses puudubki mul kindlam teadmine, millal siia tipitavat ilmutada saan, olen siiani leidnud ühe netiurka, kus tund maksab umbes 1 EUR. Vaatab, ehk õnnestub kuskil ka Wifisse muukida, ühe lahtise võrgu leidsin, kuid selles kohas, kus parasjagu paiknesin, osutus see liiga nõrgaks, et sinna sisse pugeda. Korteriotsimisel on helistamist kõvasti, kõned on siin aga kallid ja kangesti tahaks neid Skype-out kaudu teha.

Kell sai neli, sega peaks siesta hakkama lõppema ja saan endale vast veel enne nädalalõppu kohaliku telefonikaardi hankida.

Kuulmiseni, hea kirjasõber!

Lisa: Nüüd on mul siis uus väljamaine nummer: +34 687155260

Koned eesti numbrile etteteatamisel!

Midagi põrgulikku on selles korteris aadressil Bolivari 13 - 2b

Neljapäeva hommikul haarasin oma pakid (olin kolmapäeval ostnud endale muhkli seljakoti ja keskturu-spordikoti annetanud Saksamaa vaestele) ja kell pool üheksa ronisin lennukisse. Järgnevad üheksa tundi veetsin konditsioneeritud õhuga ruumes ja kui ma taas sõõmu värsket õhku võtsin, tegin seda juba Salamancas. Reis oli väsitav, ent sujuv. Nagu kevadisel kiirvisiidilgi, leidsin endale sõpru ja sõbrannasid Madridi metroos, tundub, et tegu on ühe seltskondliku suhtlust soodustava paigaga.

Maastik Salamanca ümber on üksjagu koduse olemisega, meenutades Lõuna-Eesti kuppelmaastikku, mis on kullatud nisupõldudest. Rio Tormes tundus ka täitsa sümpaatse olemisega veekoguna.

Bussijaamas mõtlesin ühest kotist vabaneda ja küsisin informatsioonitädilt, kus on pakihoid. Tädi osutas veidi tõredalt, et all. Marssisin siis osutatud korrusele ja leidsin sealt automaatkapid. Hm, need vajavad ju žetooni. Marssisin aga tädi juurde tagasi ja ütlesin, et vajan žetooni. Oh seda silmade pööritamist! Mõelda vaid, inimene tuleb bussijaam, küsib, kus asub pakihoid, endal pole pakihoiu žetoonigi taskus. Konverteeris siis viimaks 2 eurot ümber žetooniks ja mina läksin taas nimetet kappe uudistama. Otse loomulikult päädis kogu üritus sellega, et kahest eurost jäin ilma, aga pakki kappi lukustada ei saanud. Võib-olla seletab see, miks mitte ühtki kappi kasutuses ei olnud? Vinnasin oma elamise turjale ja asusin teele bussipeatusse. (Tõtt öelda, ega ma kogu reisi jooksul üksi kandamit eriti tarinud ei olnudki, Madridis oli mul pakikandjaks nt üks kena tütarlaps).

Rosa, kes mind Salamancas võõrustada oli lubanud, osutus mitte just maailma parimaks kodulinna tundjaks. Kõigepealt soovitas ta mul ronida bussijaamst bussi nr 6 ja sõita sellega paika x. Seejärel helistas uuesti, käskis võtta bussi nr 3 ja siis tulla maha peatuses y, siis „kõndida, kõndida, kõndida“ ja võtta buss nr 6 ja sõita paika x. Jõudes aga bussipeatusse, nägin ma, et seda peatust väisab küll vaid buss nr 4. Järgnevad veerand tundi tundus Salamanca ebasõbralik. Inimesed ei osanud mind kuidagi aidata, kaarti mul polnud, Rosa oli levist väljas ja lisaks kõigele oli esmamulje linnast üksjagu nukker ja trööstitu. Nimelt on Salmanca üks küllaltki sünge linn. Unustage nüüd jäädavalt kujutlus minust valgete majakestega ja käänuliste tänavatega linnakeses, Salamanca on ehitatud punastest ja kollastest tellistest ja hallist betoonist, väljaspool vanalinna on majadel pahatihti akende asemel laskeavad ning nad meenutavad kangesti nõukogude ühiselamuarhitektuuri saavutusi.

Hakkasin siis aga astuma ses suunas, kus kõigi eelduste järgi pidi asuma kesklinn (Voitka, tegelikult asus ka!), sain viimaks Rosalt täpse aadressi ning hetkel kui olin tõsiselt kaalumas mõtet taksopüüdmisest, põrkasin kokku ühe ungari tüdrukuga. Tema omakorda võttis hämmastava osavusega rajalt maha ühe tädi, kes teatas, et tänav, kuhu mul vaja minna, on „tema venna tänav“ ja juhtis mu kenasti bussi
Pool tundi hiljem olin juba Rosa korteris, kuhu oli kogunemas kõige veidram seltskond. Köögis kokkas tortillasid (tähelepanu, hispaania tortilla on omlett kartuliga!) ja salatit üks umbes 78 aastane kondine vanamees, kes peab läheduses Kuuba baari. Vanamees lehkas veinist ja suunurgast tölpnes kanepipläru. Nagu päris!

Peagi saabusid veel paar neidu ja noormees ning üks keskealine näitlejanna. Sünnipäevapidu võis alata. Järgnevad kolm tundi söödi ja joodi ning rulliti plärusid. Enne südaööd suundus seltskond eelpoolmainitud baari koguma annetusi orkaaniohvritele. Mina, kes ma olin reisist suht väsinud ja veinist uimane ning korteriperenaine, kel oli täna eksam, jäime koju.

Öö ei olnud kerge, sest lisaks viiele inimesele elab selles korteris ka üks põrguline - süsimust kass kolme valge karvaga turjal ja kümne valge küünega. Temaga toa jagamine oli päris ebameeldiv, eriti järgnevatel hetkedel:

1) kass ratsutab mööda mind;
2) kass pissib mu käele;
3) kass hammustab mind.

Hommikuks olin üsna veendunud, et Salamanca on saatanlik linn süngete majade, põrgulikke kasside ja inkvisitsioniminevikuga.

Eks näis, mis siin juhtuma hakkab!

Dekadents. Elab. Siin.

Teisipäeva õhtul saabusin mõnusasti saksmannide päälinna ja asusin juba hoopis vähem mõnusalt oma kompsupuntraga teele Alexanderplatzi poole. Mu imetabase, keskturu päritolu, spordikoti rihm oli purunenud juba Uus-Kalamaja uulitsas (mäletate seda ütlust rikkusest ja odavatest asjadest?). Kui ma siis rihmapidi kotti järele sikutades rongijaama poole vaarusin, päästis mu üks Meelise-nimeline poiss. Temast oli sel õhtul enamgi abi, kui vaid pakikandmine. Nimelt ei sõitnud S-Bahn 9 sugugi mitte Alexanderplatzile, vaid lõpetas oma töö märksa varem. Nii kulgesimegi plaanitud 20 minuti asemel rongistikus üle tunni, sõitsime kolme erineva suslaga ja meie seiklusi ilmestas oluliselt sakslaste veidravõitu huumorimeel . On siis tõesti vaja sildi alt 51 käima panna rong number 52 ja vastupidi?

Viimaks jõudsin siiski kenasti Pirjo ja tema sõbra (kelle nime kirjapildis ma kindel ei ole) imearmsasse kodusse. Aitäh siinkohal neile veelkord mind võõrustamast!

Järgmisel päeval tiirutasin linna peal ja peab ütlema, et Berliin üllatas mind. Tegu oli kahtlemata uimaseima suurlinnaga, mida olen näinud, tundus, et keset kolmapäeva berliinlased lihtsalt tukkusid. Samuti oli kummastav see, kui palju on selles linas näha sulaselget idabloklust. Võib-olla hoiavad nad seda meelega alal, turistidele tõmbenumbriks? Üldiselt ju turistiobjekte vaadates jääb niigi mulje, et ega Saksamaal muud ajalugu ei ole, kui Hitleri ja Hoeneckeri aeg. Mittemidagitegijate suhtarvult võib aga Berliin kindlasti võistelda oma ala tõeliste meistritega Indias. Tänavanurkadel kohtas kahekümnendates aastates kaltsakaid, peni näpu otsas õlut libistamas keset ala, mis kunagi oli vist ihalenud olla lillepeenar, ent nüüd õilmitses rinnuni umbrohus ja prügis.

Selline oli minu Berliin. Dekadentlik, räämas, ent kahtlemata sarmikas.

Üks arusaamine, milleni ma aga juba väga lühikese ajaga Berliinis jõudsin, on aga järgmine. Olen juba pikka aega uskunud, et pole me, eestimaalsed, ühti enam nii mossis ja mornid nagu 15 aastat tagasi. Oleme juba positiivsed ja toredad. Pool päeva Saksamaal selgitas mulle aga, et võime küll olla veidi positiivsemaks muutunud, kuid meil on veel pikk tee käia. Kummaline, kuid Berliin asetus mu mälukaardil otse naeratuste maa Tai kõrvale.

Rändlinnud asuvad teele, nii ka mina

Veidi numbreid:

Reisija eluskaal: 60 kg
Pagasi kaal: 17,5 kg
Käsipagas kaal: 8,0 kg
Daami ridiküli kaal: 8,5 kg

Ilmselgelt olen end koormanud liigse tränaga, viimased pool tundi olen sisutanud asjade kottidest väljaõngitsemisega ja vähemaks pakkimisega. Kotist lahkusid saapad, peno ja hispaania-eesti sõnaraamat. Tuleb võõrsil hakkama saada eesi keeleta.

Muide, Salamancas on täna 30 kraadi sooja ja päike lõõskab nädala lõpuni.

Tere, sõber!

Viie päeva pärast algab Sageni Seiklus.

Siia hakkan tahtmist ja viitsimist ja võimalust mööda sellest pajatama.

Nüüd on sind, sõbrake, sellest teavitatud ja side lõppeb.