Midagi põrgulikku on selles korteris aadressil Bolivari 13 - 2b

Neljapäeva hommikul haarasin oma pakid (olin kolmapäeval ostnud endale muhkli seljakoti ja keskturu-spordikoti annetanud Saksamaa vaestele) ja kell pool üheksa ronisin lennukisse. Järgnevad üheksa tundi veetsin konditsioneeritud õhuga ruumes ja kui ma taas sõõmu värsket õhku võtsin, tegin seda juba Salamancas. Reis oli väsitav, ent sujuv. Nagu kevadisel kiirvisiidilgi, leidsin endale sõpru ja sõbrannasid Madridi metroos, tundub, et tegu on ühe seltskondliku suhtlust soodustava paigaga.

Maastik Salamanca ümber on üksjagu koduse olemisega, meenutades Lõuna-Eesti kuppelmaastikku, mis on kullatud nisupõldudest. Rio Tormes tundus ka täitsa sümpaatse olemisega veekoguna.

Bussijaamas mõtlesin ühest kotist vabaneda ja küsisin informatsioonitädilt, kus on pakihoid. Tädi osutas veidi tõredalt, et all. Marssisin siis osutatud korrusele ja leidsin sealt automaatkapid. Hm, need vajavad ju žetooni. Marssisin aga tädi juurde tagasi ja ütlesin, et vajan žetooni. Oh seda silmade pööritamist! Mõelda vaid, inimene tuleb bussijaam, küsib, kus asub pakihoid, endal pole pakihoiu žetoonigi taskus. Konverteeris siis viimaks 2 eurot ümber žetooniks ja mina läksin taas nimetet kappe uudistama. Otse loomulikult päädis kogu üritus sellega, et kahest eurost jäin ilma, aga pakki kappi lukustada ei saanud. Võib-olla seletab see, miks mitte ühtki kappi kasutuses ei olnud? Vinnasin oma elamise turjale ja asusin teele bussipeatusse. (Tõtt öelda, ega ma kogu reisi jooksul üksi kandamit eriti tarinud ei olnudki, Madridis oli mul pakikandjaks nt üks kena tütarlaps).

Rosa, kes mind Salamancas võõrustada oli lubanud, osutus mitte just maailma parimaks kodulinna tundjaks. Kõigepealt soovitas ta mul ronida bussijaamst bussi nr 6 ja sõita sellega paika x. Seejärel helistas uuesti, käskis võtta bussi nr 3 ja siis tulla maha peatuses y, siis „kõndida, kõndida, kõndida“ ja võtta buss nr 6 ja sõita paika x. Jõudes aga bussipeatusse, nägin ma, et seda peatust väisab küll vaid buss nr 4. Järgnevad veerand tundi tundus Salamanca ebasõbralik. Inimesed ei osanud mind kuidagi aidata, kaarti mul polnud, Rosa oli levist väljas ja lisaks kõigele oli esmamulje linnast üksjagu nukker ja trööstitu. Nimelt on Salmanca üks küllaltki sünge linn. Unustage nüüd jäädavalt kujutlus minust valgete majakestega ja käänuliste tänavatega linnakeses, Salamanca on ehitatud punastest ja kollastest tellistest ja hallist betoonist, väljaspool vanalinna on majadel pahatihti akende asemel laskeavad ning nad meenutavad kangesti nõukogude ühiselamuarhitektuuri saavutusi.

Hakkasin siis aga astuma ses suunas, kus kõigi eelduste järgi pidi asuma kesklinn (Voitka, tegelikult asus ka!), sain viimaks Rosalt täpse aadressi ning hetkel kui olin tõsiselt kaalumas mõtet taksopüüdmisest, põrkasin kokku ühe ungari tüdrukuga. Tema omakorda võttis hämmastava osavusega rajalt maha ühe tädi, kes teatas, et tänav, kuhu mul vaja minna, on „tema venna tänav“ ja juhtis mu kenasti bussi
Pool tundi hiljem olin juba Rosa korteris, kuhu oli kogunemas kõige veidram seltskond. Köögis kokkas tortillasid (tähelepanu, hispaania tortilla on omlett kartuliga!) ja salatit üks umbes 78 aastane kondine vanamees, kes peab läheduses Kuuba baari. Vanamees lehkas veinist ja suunurgast tölpnes kanepipläru. Nagu päris!

Peagi saabusid veel paar neidu ja noormees ning üks keskealine näitlejanna. Sünnipäevapidu võis alata. Järgnevad kolm tundi söödi ja joodi ning rulliti plärusid. Enne südaööd suundus seltskond eelpoolmainitud baari koguma annetusi orkaaniohvritele. Mina, kes ma olin reisist suht väsinud ja veinist uimane ning korteriperenaine, kel oli täna eksam, jäime koju.

Öö ei olnud kerge, sest lisaks viiele inimesele elab selles korteris ka üks põrguline - süsimust kass kolme valge karvaga turjal ja kümne valge küünega. Temaga toa jagamine oli päris ebameeldiv, eriti järgnevatel hetkedel:

1) kass ratsutab mööda mind;
2) kass pissib mu käele;
3) kass hammustab mind.

Hommikuks olin üsna veendunud, et Salamanca on saatanlik linn süngete majade, põrgulikke kasside ja inkvisitsioniminevikuga.

Eks näis, mis siin juhtuma hakkab!