Eelmisel reedel lõppes mu keelekursus ja sain ametlikult papperi, mis tunnistab, et üht-teist olen salamancas siiski teinud ja see tegevus on tunnistatud "märkimisväärseks".
Õhtul siis õpetaja ja rühmga pidu, mille käigus muu hulgas tutvusin ka Anneliga, kes on siin kui iiri erasmuslane.
Et mulle aga eriti ei meeldi erasmuslaste seltskond, siis otsutasin kasutada üksi väljaskäimise privileegi ja minna ära täpselt siis, kui tahan.
Et müne päeva eest oli Liis kirjutanud oma blogis, et on spaanias oldud kuu aja jooksul näinud vaid kahte kena tüüpi ja kuna mina olin registreerinud sama arvu kenasid mehi, siis mõtlesin, et nii ei saa ju ometigi olla ja otsustasin ülejäänud osa ööst sisustada kenade meesisendite otsimisega. Nii ma käisin reee öösel, mööda kõige käidavamaid baare ja tänavaid. Oma kolm tundi käisin ringi. Ja mis on konto? Ümmargune null!!! Mitte ühtegi pisutki pandavat meest! Mu jumal, mis oleks selle ajaga konto Tallinnas? Kümmekond ikka. Vähemalt.
Vaesed-vaesed spaania naised, nüüd ma mõistan, miks siin riigis esmasünnitajate keskmine vanus kaugelt üle kolmekümne on. Kiiremas korras oleks tarvis siia eksportida kenasid ida-euroopa mehi, muidu sureb spaanlaste tõug vist sootuks välja ja maa asustatakse kõiksugu murjamitega.
Järgmisel päeval sõitsin Zamorast koju ja bussis oli üks kena meesisend. Spaania on päästetud!
28 oktoober, 2008
23 oktoober, 2008
Qué dia, qué sol!
Tere, armas sõber! Pole sulle ammu kirjutanud. Vahepeal on elu Salamancas ja Bolivari tänaval kulgenud üsna mõnusalt. Pühapäevasest perelõunast ja sellele järgnenud joonistamisorgiast andis Liis oma blogis juba kiire ülevaate, seda siin kordama ei hakka. Lisan siia vaid mõned pildid ja nendin, et mereandidest piirduksin mina siiski edaspidi vaid krevettide ja kalaga.
Üleeile saabus meile sügis. Tuli ootamatult ja suure pauguga, päeval käisin veel lühikeste varrukatega ringi, öösel aga kukkus temperatuur paari kraadi peale, hakkas kallama külma vihma ja puhuma lõikav tuul,mis kangutas nii mõnegi kleenukese puu juurtega maapinnast. Nii siis tatsasin eile ringi seljas kampsun, paks jope, sall, peas Liisi villane müts ja jalas matkasaapad. Toas sai kügeletud vaid meetri raadiuses elektrilisest praepannist, mille pildi ka siia lisan. Päeva kontosse läks ka hispaania keele eksam, Annale heegeldamise õpetamine ja kolla-oranžikirjude pajalappide valmistamine. Ah jah, sooja saamiseks sai ka triigitud.
Õnneks aga pole Salamancas lubatud esineda ühelgi päeval, kus päike vähemalt viivukski oma palet ette ei näitaks. Nii ka eile. Ja täna, oo madre mia!, õhk on küll külm, külmem kui teil, kuid päike lõõskab pilvitus taevas ja niisamuti särab kõrgustes ka mu meeleolu, mis eilses vihmas ja tuules juba pisut kaamoslike noote võttis (Siinkohal soovitus kõigile melanhoolsusele kalduvatele naisolevustele – pole häda, mida ei raviks 6 episoodi „Sexo en Nueva Yorka-t“. Tarvitada mugavas ja soojas pesas.)
Minu suhe Salamancaga on arenenud teesist ja antiteesist sünteesini, ehk siis „kõik on p....s“ faasist olen jõudnud harmooniani.
Kuis armastan neid hommikuid, kui lippan keeletundi, päike tõusmas mu selajtaga ja kuldamas pikka Portugali avenüüd. Olen õppinud vastutulijatele otsa vaatama ja naeratama. Milline rõõm!
Ja kui tulen koolist, jalutan mööda väikesi tänavaid, kuulan Jako ja Külli kingitud massinast muusikat (Aitäh, väga vahva massin on! Aga mis kütusel ta huvitav töötab? Siiani veel pole kordagi laadinud, kuigi kuulanud olen seda julgelt 60-70 tundi.). Ostan kuskilt sooja pika saia (mmm... krõbeda koorikuga!), pistan selle kaenla alla ja kodukoridori jõudes vaatan himukalt postkasti, kas pole ehk kirja Eestimaalt. Kodus äratan lauluga magajad, keedan kohvi, söön hommikust, silitan kassi, istun rõdule või siis nüüd, kui on külm, diivanile, hakkan õppima või lugema või teen hoopis siestaune.
Foorituledest ei pea siin keegi midagi, isegi liikluspolitsei patrullist kahe meetri kaugusel on ülimalt normaalne punase tulega teed ületada, autodki sõidavad tule alt läbi, kui kedagi vöötrajal pole. Mingil kummalisel kombel on aga liiklus siiski sujuv ja sõbralik.
Tänavail on igati normaalne kõrvaklapid peas oma muusikale kaasa laulda, täiesti väärikad inimesed teevad nii.
Lõuna ajal näeb elumajades liikumas ka rahvast, keda Eestis sellisel kellaajal kunagi kodu läheduses ei kohta – ülikondades ja kontorikostüümides kodanikke. Nad tulevad koju sööma ja puhkama.
Vanainimesed on siin hoolitsetud ja kenad, sõbralikud ja naeratavad. Enamasti toimetavad nad ikka vähemalt paarikaupa, nende standardvarustuses on sageli ka pikk sai, abikaasa ja pudelihari-tüüpi koer. Sageli näeb mõnda neist ka ringi vuristamas elektrilise neljarattalise rolleriga – milline surepärane ja väärikas alternatiiv ratastoolile!
Kui ma eelmises sissekandes kurtsin, et kaubad on siin üldiselt kalimad, kui Eestis, siis siinkohal teen väikese paranduse. Minu praeguste arvutuste kohaselt on mul siin elamine siiski odavam kui Eestis. Vaadake ise:
Korter: 100 € kuu
Söök, igapäevatarbed, väljaskäimine 40 - 45 € nädal (sõltub, kus väljas käin ja kas on vaja osta sokke või muud säärast), ehk siis 170 € kuu. Iga nädal käime Liisiga korra Suurel Korilusel, ostame kahe peale umbes 40 € eest toitu jms. Esialgu oli mu nädalaeelarve 50 €, kuid kärpisin seda, jättes finantseerimata mõttetud öö- ja muiduampsud. Igati mõistlik otsus, kas pole?
Kuna Erasmuse stipp on umbes 380 € kuus, jääb üle umbes 110 € reisideks ja suurteks väljaminekuteks nagu adapter, kingad, retuusidest suuremahulisemad rõivad ja muidugi reisimine.
Pole ju paha?!
Äkki siiski tuled külla? Lähme koos Portugali, Lõunasse või mägedesse! Või äkki isegi Aafrikasse!? Tehke aga ruttu, sest tegelikult võib-olla tulen siiski kevadsemestriks Eestisse.
Kirjutamiseni!
PS pildid lisan siis, kui stabiilsemasse netti saan. Loodetavasti homme.
Üleeile saabus meile sügis. Tuli ootamatult ja suure pauguga, päeval käisin veel lühikeste varrukatega ringi, öösel aga kukkus temperatuur paari kraadi peale, hakkas kallama külma vihma ja puhuma lõikav tuul,mis kangutas nii mõnegi kleenukese puu juurtega maapinnast. Nii siis tatsasin eile ringi seljas kampsun, paks jope, sall, peas Liisi villane müts ja jalas matkasaapad. Toas sai kügeletud vaid meetri raadiuses elektrilisest praepannist, mille pildi ka siia lisan. Päeva kontosse läks ka hispaania keele eksam, Annale heegeldamise õpetamine ja kolla-oranžikirjude pajalappide valmistamine. Ah jah, sooja saamiseks sai ka triigitud.
Õnneks aga pole Salamancas lubatud esineda ühelgi päeval, kus päike vähemalt viivukski oma palet ette ei näitaks. Nii ka eile. Ja täna, oo madre mia!, õhk on küll külm, külmem kui teil, kuid päike lõõskab pilvitus taevas ja niisamuti särab kõrgustes ka mu meeleolu, mis eilses vihmas ja tuules juba pisut kaamoslike noote võttis (Siinkohal soovitus kõigile melanhoolsusele kalduvatele naisolevustele – pole häda, mida ei raviks 6 episoodi „Sexo en Nueva Yorka-t“. Tarvitada mugavas ja soojas pesas.)
Minu suhe Salamancaga on arenenud teesist ja antiteesist sünteesini, ehk siis „kõik on p....s“ faasist olen jõudnud harmooniani.
Kuis armastan neid hommikuid, kui lippan keeletundi, päike tõusmas mu selajtaga ja kuldamas pikka Portugali avenüüd. Olen õppinud vastutulijatele otsa vaatama ja naeratama. Milline rõõm!
Ja kui tulen koolist, jalutan mööda väikesi tänavaid, kuulan Jako ja Külli kingitud massinast muusikat (Aitäh, väga vahva massin on! Aga mis kütusel ta huvitav töötab? Siiani veel pole kordagi laadinud, kuigi kuulanud olen seda julgelt 60-70 tundi.). Ostan kuskilt sooja pika saia (mmm... krõbeda koorikuga!), pistan selle kaenla alla ja kodukoridori jõudes vaatan himukalt postkasti, kas pole ehk kirja Eestimaalt. Kodus äratan lauluga magajad, keedan kohvi, söön hommikust, silitan kassi, istun rõdule või siis nüüd, kui on külm, diivanile, hakkan õppima või lugema või teen hoopis siestaune.
Foorituledest ei pea siin keegi midagi, isegi liikluspolitsei patrullist kahe meetri kaugusel on ülimalt normaalne punase tulega teed ületada, autodki sõidavad tule alt läbi, kui kedagi vöötrajal pole. Mingil kummalisel kombel on aga liiklus siiski sujuv ja sõbralik.
Tänavail on igati normaalne kõrvaklapid peas oma muusikale kaasa laulda, täiesti väärikad inimesed teevad nii.
Lõuna ajal näeb elumajades liikumas ka rahvast, keda Eestis sellisel kellaajal kunagi kodu läheduses ei kohta – ülikondades ja kontorikostüümides kodanikke. Nad tulevad koju sööma ja puhkama.
Vanainimesed on siin hoolitsetud ja kenad, sõbralikud ja naeratavad. Enamasti toimetavad nad ikka vähemalt paarikaupa, nende standardvarustuses on sageli ka pikk sai, abikaasa ja pudelihari-tüüpi koer. Sageli näeb mõnda neist ka ringi vuristamas elektrilise neljarattalise rolleriga – milline surepärane ja väärikas alternatiiv ratastoolile!
Kui ma eelmises sissekandes kurtsin, et kaubad on siin üldiselt kalimad, kui Eestis, siis siinkohal teen väikese paranduse. Minu praeguste arvutuste kohaselt on mul siin elamine siiski odavam kui Eestis. Vaadake ise:
Korter: 100 € kuu
Söök, igapäevatarbed, väljaskäimine 40 - 45 € nädal (sõltub, kus väljas käin ja kas on vaja osta sokke või muud säärast), ehk siis 170 € kuu. Iga nädal käime Liisiga korra Suurel Korilusel, ostame kahe peale umbes 40 € eest toitu jms. Esialgu oli mu nädalaeelarve 50 €, kuid kärpisin seda, jättes finantseerimata mõttetud öö- ja muiduampsud. Igati mõistlik otsus, kas pole?
Kuna Erasmuse stipp on umbes 380 € kuus, jääb üle umbes 110 € reisideks ja suurteks väljaminekuteks nagu adapter, kingad, retuusidest suuremahulisemad rõivad ja muidugi reisimine.
Pole ju paha?!
Äkki siiski tuled külla? Lähme koos Portugali, Lõunasse või mägedesse! Või äkki isegi Aafrikasse!? Tehke aga ruttu, sest tegelikult võib-olla tulen siiski kevadsemestriks Eestisse.
Kirjutamiseni!
PS pildid lisan siis, kui stabiilsemasse netti saan. Loodetavasti homme.
16 oktoober, 2008
Väljavõtteid kaubandusvõrgust
Kindlasti tunnevad mõned teist, eesotsas kaubatundja Efkaga, huvi, mida enesest kujutab siinne kaubandusvõrk.
Esiteks, turgu, kujul nagu meie lõunamaal näha loodaks, siin pole. Vist on küll turuhoone, üks maja vanalinnas, mis on hullult sarnane Tartu turuhoonega ja kust ukse vahelt paistab toores liha, kuid sinna ma pole sisse astunud. Samuti on igal tänaval juurviljapood, need on päris mõnusad.
Kõik sada krobinat, mida eluks vaja, saad osta mõnest Bazari nime kandvast poest. Kõik need poed on täis ühesugust hiina kaupa ja neis toimetavad samuti hiinlased, kelle hispaania keele oskus on vägagi piiratud. Selliseid krobinapoode on loendamatu hulk, peamine müügiartikkel nendes on kunstlillede kimbud ja plastmasskarbid. Käisin üks päev ühes sellises poes, ostsin sealt üht-teist ja siis väisasin teist ja seal taheti mind vargaks tembeldada. Õnneks hinnad poodides siiski varieeruvad pisut, nii et pääsesin süüdistustest.
Üldiselt maksavad toidukaubad sama palju või pisut enam, kui Eestis. Hinna poolest sobivaimad on kohalik kett Carefur ja Lidl, samuti asub linna piiri taga siinne "Lõuna Keskus", kus on ka üks kohalik Spaania ketipood, milles on ülimeeldiva hinnaga kohalikku kosmeetikat.
Üldiselt tundub, et hispaanlased armastavad eesliiteid giga, mega ja hüper. Kaupa ostetakse korraga tohutult. Kõik pakendid on üüratud, keskmine šampoonipudel sisaldab 700 ml ja keskmine pesubulbripakk 7 kg. Lisaks armastatkse väga ka väikeste pakikeste köitmist suurde kimpu. Näiteks on tuunikala pakitud kahe võileiva jagu mahutavatesse karpidesse ning need omakorda pakitud mitme kaupa suureks karbiks. Alternatiiv on osta tünn (2 l) tuunikala. Samuti ei ole poest võimalik osta pulgajäätist. Tähendab, on küll, aga minimaalselt 3 või 4 kaupa pakitult, levinm on siiski jäätise 8-pakk ja 12-pakk. Üksikjäätist müüakse kioskis ja see maksab 1.50, mis on üksjagu krõbe hind.
Mõned hinnaüllatused on aga jalust rabavad: 20 tampooni maksab siin vähemalt 4 euri, samuti on arutult kallid normaalmõõdus pakendis šampoonid ja seebid - vastavalt vähemalt 3.40 ja 1.50 eurot.
Huvitav tava on ka oma "soomlase rataskäruga" poes käimine. Üldiselt tarivad rataskäru enda taga kõigi vanuseklasside esindajad alates koolijuntsudest vanuriteni. Mõnede suuremate poodide sissepääsu juures onu või tädi, kes kleebib su rataskoti külge sildi, sina siis laod kõik oma ostmisele mineva tavaari sinna kotti ja kassa juures laod välja. Väiksemate poodide juures on eraldi kettidega varustatud kohad rataskärudele.
Kõrtsud ei ole samuti teab mis odavad: 150-200 ml õlut maksab minimaalselt 1.20, veini saab odavamalt. Chupitosid, ehk shote, saab siin-seal ka 0.50-1.00 euro eest, kuid nede sisu ei pruugi igal pool ja alati täpselt pudeli sildile vastata.
Odavam, kui Eestis, on siin siin vaid "paha kraam" - poest ostetav alkohol (saksa õlu Lidlis alates 0.23, liiter veini sealsamas 0.69, 0,7 liitrit rummi 3.50, 0,7 liitrit vermutit 1.80, 0,7 liitrit džinni 3.90) ja kanep. Viimast tarbitakse siin ikka tohutult -üleeile nägin, kuidas tööbid rullisid kella üheksase ja kümnese loengu vaheajal teaduskonnas jointi.
Suitsetamisega on siin üldse naljakas asi, loengusse pääsemiseks tuleb end murda kõigepealt läbi tiheda suitsetajatemassi. Siiani on Burger King ja Mäkk olnud ainsad toidukohad, kus olen näind, et suitsetada ei tohi. Selle kõige juures kurdavad hispaanlased aina, kui ranged suitsetamist piiravad reeglid neil nüüd on :-)
Esiteks, turgu, kujul nagu meie lõunamaal näha loodaks, siin pole. Vist on küll turuhoone, üks maja vanalinnas, mis on hullult sarnane Tartu turuhoonega ja kust ukse vahelt paistab toores liha, kuid sinna ma pole sisse astunud. Samuti on igal tänaval juurviljapood, need on päris mõnusad.
Kõik sada krobinat, mida eluks vaja, saad osta mõnest Bazari nime kandvast poest. Kõik need poed on täis ühesugust hiina kaupa ja neis toimetavad samuti hiinlased, kelle hispaania keele oskus on vägagi piiratud. Selliseid krobinapoode on loendamatu hulk, peamine müügiartikkel nendes on kunstlillede kimbud ja plastmasskarbid. Käisin üks päev ühes sellises poes, ostsin sealt üht-teist ja siis väisasin teist ja seal taheti mind vargaks tembeldada. Õnneks hinnad poodides siiski varieeruvad pisut, nii et pääsesin süüdistustest.
Üldiselt maksavad toidukaubad sama palju või pisut enam, kui Eestis. Hinna poolest sobivaimad on kohalik kett Carefur ja Lidl, samuti asub linna piiri taga siinne "Lõuna Keskus", kus on ka üks kohalik Spaania ketipood, milles on ülimeeldiva hinnaga kohalikku kosmeetikat.
Üldiselt tundub, et hispaanlased armastavad eesliiteid giga, mega ja hüper. Kaupa ostetakse korraga tohutult. Kõik pakendid on üüratud, keskmine šampoonipudel sisaldab 700 ml ja keskmine pesubulbripakk 7 kg. Lisaks armastatkse väga ka väikeste pakikeste köitmist suurde kimpu. Näiteks on tuunikala pakitud kahe võileiva jagu mahutavatesse karpidesse ning need omakorda pakitud mitme kaupa suureks karbiks. Alternatiiv on osta tünn (2 l) tuunikala. Samuti ei ole poest võimalik osta pulgajäätist. Tähendab, on küll, aga minimaalselt 3 või 4 kaupa pakitult, levinm on siiski jäätise 8-pakk ja 12-pakk. Üksikjäätist müüakse kioskis ja see maksab 1.50, mis on üksjagu krõbe hind.
Mõned hinnaüllatused on aga jalust rabavad: 20 tampooni maksab siin vähemalt 4 euri, samuti on arutult kallid normaalmõõdus pakendis šampoonid ja seebid - vastavalt vähemalt 3.40 ja 1.50 eurot.
Huvitav tava on ka oma "soomlase rataskäruga" poes käimine. Üldiselt tarivad rataskäru enda taga kõigi vanuseklasside esindajad alates koolijuntsudest vanuriteni. Mõnede suuremate poodide sissepääsu juures onu või tädi, kes kleebib su rataskoti külge sildi, sina siis laod kõik oma ostmisele mineva tavaari sinna kotti ja kassa juures laod välja. Väiksemate poodide juures on eraldi kettidega varustatud kohad rataskärudele.
Kõrtsud ei ole samuti teab mis odavad: 150-200 ml õlut maksab minimaalselt 1.20, veini saab odavamalt. Chupitosid, ehk shote, saab siin-seal ka 0.50-1.00 euro eest, kuid nede sisu ei pruugi igal pool ja alati täpselt pudeli sildile vastata.
Odavam, kui Eestis, on siin siin vaid "paha kraam" - poest ostetav alkohol (saksa õlu Lidlis alates 0.23, liiter veini sealsamas 0.69, 0,7 liitrit rummi 3.50, 0,7 liitrit vermutit 1.80, 0,7 liitrit džinni 3.90) ja kanep. Viimast tarbitakse siin ikka tohutult -üleeile nägin, kuidas tööbid rullisid kella üheksase ja kümnese loengu vaheajal teaduskonnas jointi.
Suitsetamisega on siin üldse naljakas asi, loengusse pääsemiseks tuleb end murda kõigepealt läbi tiheda suitsetajatemassi. Siiani on Burger King ja Mäkk olnud ainsad toidukohad, kus olen näind, et suitsetada ei tohi. Selle kõige juures kurdavad hispaanlased aina, kui ranged suitsetamist piiravad reeglid neil nüüd on :-)
14 oktoober, 2008
Mul on hea meel teatada, et allpool olev nutt ja hala on tänaseks lõppenud. pisut meelehärmi teeb küll, et uus adapter arvutile maksab poes 60 euri ja Spaania e-bays hetkel ka sobilikku müügil ei ole, sarnase saaks sealt muidu koju 20 euri eest. Oh, vaatab, mis edasi saab.
Lodetavasti ei saa elektri plahvatamine ja raalide lõhkumine siin linnas tavaks!
Lodetavasti ei saa elektri plahvatamine ja raalide lõhkumine siin linnas tavaks!
Kõik on p----s! Nutt ja hala
Kirja pandud pühapäeval, 12. 10
Tervitused siinkohal kõigile Huelvas viibivatele eestlastele.
Alustame viimasest. Ühendasin rüperaali vooluvõrku, kus juba eelnevalt oli korterikaaslase radiaator. Tulemus: suur pauk ja minu ordenador ei tööta enam. Teisipäeval (sest esmaspäeval on teab mis püha) hakkan otsima Lenovo esindust. Ei tea, mitusada kilomeetrit on lähimani? Eelnevalt, muide, ütles üles mu ID kaart. Veel Eestis töötas ideaalselt, siin aga selgus, et kiip on vahepeal katki läinud.
Eile lasi Salamanca end minu ja Liisi silmis täiega veega alla. Meid üritati linnas paljaks varastada, kasutades selleks imepeent skeemi. Seejärel sattusime terve tänava pilkeobjektiks – oo, eestlased, imege seda ja teist! Vaat´ kui tugevad te olete jalgpallis ja Eurovisioonil! Ma ei liialda, midagi nii nõmedat pole viiendast klassist alates näinud – terve uulitsatäis nimesi mõnitamas kahte tüdrukut! Rõve! Pöörasime hoogsalt kõrvaltänavasse ja mõtlesime, kui siin ka keegi meie kohta midagi ütleb, siis... ja keegi ei ütelnudki midagi. Trepi peal istusid meie sõbrad venelane ja hispaanlane, keda kohtasime kolme päeva jooksul neljandat korda ja kellest olime tunni eest lahknenud. Sõnatult sõime poistega hamburgerit ja tundsime sõprust. Midagi head! Venelane on muide väga tore – olin temaga enne pool õhtut rääkinud kirjandusest – tema rääkis minuga vene keeles, aga kuna keeleliselt ümberlülitumine on väga raske, siis vastasin talle hispaania keeles. Tema räägib küll ka hiilgavalt hispaania keelt, sest on elanud siin pool elu, ent niiviisi oli ikka parem, õigem rääkida vene kirjandusest. Saime teineteisest suurepäraselt aru. Lubasin teda võõrustada Tartus ja tema lubas, et tema onu Piiteris võõrustab kindlasti mind ja mu sõpru.
Sellega on aga viimaste päevade meeldivad elamused ka lõppenud.
Mu jalg valutab hirmsati. Juba nädal aega on põlvel iiges löönud liigutamisel tuld, nüüd valutab aga ka rahulikult olles. Põlv on ümar ja pehme. Miks, ma ei tea. Püüan talle nüüd anda kaks päeva puhkust, sest koolipäevadel ta seda ei saa- mu keeletunnid on ühes linna otsas ja psühholooga teaduskond teises, kõnnin päevas julgelt kümme kilomeetrit.
Salamanca on samuti end ammendanud. Ta on ühe hea peo linn. Häda on selles, et siin asuvad ülikoolil vaid andergrajueit kursused, kraadiõpe on teistes linnades. Ma ei tea, mis värk siinsel noorsool suureks kasvamisega on, aga 22 aastased siin on nagu 14 aastades Eestis. Roosade pinalitega, peamine lõbustus end klaasist sangriast umbe juua.Ülikool on ka mingi põhikooli derivaat – läksin neljapäeval praktikumi, pange tähele, praktikumi, ja see koosnes sellest, et tädi asetas kilesid grafole ja lapsed kirjutasid vaikides teksti maha ning hiljem hakkas tädi dikteerima, lapsed jälle roosade ja kollaste pliiatsitega tähti maalimas. Loomulikult ei suutnud ma naeru tagasi hoida ja lahkusin silmi pööritades. Ok, mõned loengud on ikka ülikooli modi ka ja huvitavad.
Gaasiahi meie korteris on valmistatud kromanjoonlaste süsteemi kasutades ja enamus aega ei tööta. Gaas on otsakorral ka ja juurde ei saa enne teisipäeva.
Kass on kastreerimata ja kuseb, kuhu juhtub.
Meie toas on soojaallikaks elektriline praepann.
Vihma sajab.
Äriideele, mis on ainus, mis mind praegu optimistlikuna hoiab, on raske leida algkapitali ja partnereid. Tähenadb, üks partner mul justkui oleks, aga tema ei taha äri alustada kohe järgmisel aastal, soovib enne Ladina-Ameerikat väisata ja temalgi puudub kapital.
Tunnen, et mul pole Salamancas midagi teha, olen end ära kaotanud.
Korteriettemaks ei luba ka mõnda teise linna kolida.
Nutt ja hala lõppeb siinkohal, rõõmsat sügist!
Tervitused siinkohal kõigile Huelvas viibivatele eestlastele.
Alustame viimasest. Ühendasin rüperaali vooluvõrku, kus juba eelnevalt oli korterikaaslase radiaator. Tulemus: suur pauk ja minu ordenador ei tööta enam. Teisipäeval (sest esmaspäeval on teab mis püha) hakkan otsima Lenovo esindust. Ei tea, mitusada kilomeetrit on lähimani? Eelnevalt, muide, ütles üles mu ID kaart. Veel Eestis töötas ideaalselt, siin aga selgus, et kiip on vahepeal katki läinud.
Eile lasi Salamanca end minu ja Liisi silmis täiega veega alla. Meid üritati linnas paljaks varastada, kasutades selleks imepeent skeemi. Seejärel sattusime terve tänava pilkeobjektiks – oo, eestlased, imege seda ja teist! Vaat´ kui tugevad te olete jalgpallis ja Eurovisioonil! Ma ei liialda, midagi nii nõmedat pole viiendast klassist alates näinud – terve uulitsatäis nimesi mõnitamas kahte tüdrukut! Rõve! Pöörasime hoogsalt kõrvaltänavasse ja mõtlesime, kui siin ka keegi meie kohta midagi ütleb, siis... ja keegi ei ütelnudki midagi. Trepi peal istusid meie sõbrad venelane ja hispaanlane, keda kohtasime kolme päeva jooksul neljandat korda ja kellest olime tunni eest lahknenud. Sõnatult sõime poistega hamburgerit ja tundsime sõprust. Midagi head! Venelane on muide väga tore – olin temaga enne pool õhtut rääkinud kirjandusest – tema rääkis minuga vene keeles, aga kuna keeleliselt ümberlülitumine on väga raske, siis vastasin talle hispaania keeles. Tema räägib küll ka hiilgavalt hispaania keelt, sest on elanud siin pool elu, ent niiviisi oli ikka parem, õigem rääkida vene kirjandusest. Saime teineteisest suurepäraselt aru. Lubasin teda võõrustada Tartus ja tema lubas, et tema onu Piiteris võõrustab kindlasti mind ja mu sõpru.
Sellega on aga viimaste päevade meeldivad elamused ka lõppenud.
Mu jalg valutab hirmsati. Juba nädal aega on põlvel iiges löönud liigutamisel tuld, nüüd valutab aga ka rahulikult olles. Põlv on ümar ja pehme. Miks, ma ei tea. Püüan talle nüüd anda kaks päeva puhkust, sest koolipäevadel ta seda ei saa- mu keeletunnid on ühes linna otsas ja psühholooga teaduskond teises, kõnnin päevas julgelt kümme kilomeetrit.
Salamanca on samuti end ammendanud. Ta on ühe hea peo linn. Häda on selles, et siin asuvad ülikoolil vaid andergrajueit kursused, kraadiõpe on teistes linnades. Ma ei tea, mis värk siinsel noorsool suureks kasvamisega on, aga 22 aastased siin on nagu 14 aastades Eestis. Roosade pinalitega, peamine lõbustus end klaasist sangriast umbe juua.Ülikool on ka mingi põhikooli derivaat – läksin neljapäeval praktikumi, pange tähele, praktikumi, ja see koosnes sellest, et tädi asetas kilesid grafole ja lapsed kirjutasid vaikides teksti maha ning hiljem hakkas tädi dikteerima, lapsed jälle roosade ja kollaste pliiatsitega tähti maalimas. Loomulikult ei suutnud ma naeru tagasi hoida ja lahkusin silmi pööritades. Ok, mõned loengud on ikka ülikooli modi ka ja huvitavad.
Gaasiahi meie korteris on valmistatud kromanjoonlaste süsteemi kasutades ja enamus aega ei tööta. Gaas on otsakorral ka ja juurde ei saa enne teisipäeva.
Kass on kastreerimata ja kuseb, kuhu juhtub.
Meie toas on soojaallikaks elektriline praepann.
Vihma sajab.
Äriideele, mis on ainus, mis mind praegu optimistlikuna hoiab, on raske leida algkapitali ja partnereid. Tähenadb, üks partner mul justkui oleks, aga tema ei taha äri alustada kohe järgmisel aastal, soovib enne Ladina-Ameerikat väisata ja temalgi puudub kapital.
Tunnen, et mul pole Salamancas midagi teha, olen end ära kaotanud.
Korteriettemaks ei luba ka mõnda teise linna kolida.
Nutt ja hala lõppeb siinkohal, rõõmsat sügist!
10 oktoober, 2008
Leon – Zamora
Eelmiel reedel saabus meile külla Anu, kes on erasmuslane Huelvas. Laupäeva hommikul läksime kolmekesi väljasõidule Leoni. Kohale jõudnud, saime aru, et olime pimesi valinud suurepärase aja- Leonis oli parasjagu käimas suuremat sorti trall. Keskaegne laat, rongkäigud, moosekandid siit ja sealtpoolt Vahemerd. Ilm oli küll külm (nii umbes 12 kraadi), ent päikeseline. Leon ise on päris kenake linn. Jalutasime, nautisime päikest, vahtisime palverändureid (Leonist läheb läbi tuntuim rada Santiago de Compostelasse). Vitsutasime kõhud täis kurdi kebabi ja hakkasime üritama ühendust saada oma hostiga couchsurfingust. Paraku selgus nukker tõsiasi, et ta oli kadunud kui tinatükk tuha alla.
Kaalusime nukralt kojusõidu plaane, õnneks selgus, et viimane buss oli läinud. Nii seadsime end sisse ühes äärmiselt meeldivas hostelis nimega Hosteal Bayon. Tatsasime ringi männipuust põrandatel (!) ja soojadel vaipadel, koridorid olid täis lilli ja seintel rippusid pildid, emand oli armas ja sõbralik, niisamuti oli sõbralik ka hind. Tundsime end kui oodatud kojusaabujad. Soovitan soojalt kõigile Leoni reisijatele!
Öösel tantsisime meeltäraunustavalt aafrika rütmide saatel, kolasime linna peal ja tegime mõned krutskid. Liis ja Anu on ikka superhead reisikaaslased!
Järgmine päev oli pühapäev ja nagu sellele päevale kohane, ei kulgenud hispaanlaste elu tavapärases rütmis. Rahvas oli endale pühapäevarõivad selga pannud, pead ära kamminud ja promeneerisid perega tänavatel. Meie rõõmuks oli mõnigi kohvik avatud, kuid oh üllatust! Mitte ükski neist ei serveerinud kohvi. Ainult veini ja õlut, kõhutäiteks oli võimalik osta tapaseid vaid koos joogiga!
Viimaks soovitati meile ka üht üdini veidrat baari, kus muuhulgas pakuti ka kohvi. Baari sisekujundus kujutas endast segapudru kõigest, mis kätte võib juhtuda. Diivanid kuuekümnendatest, seinal jalgpallurite pildid, peeglid, bumerang, üks kala, letil kauss värviliste kommidega milles õitses petersell.
Et mina olin fotoka koju unustanud, võite mõningaid pilte Leonist vaadata Liisi pildihoidlas: http://nagi.ee/photos/bibigon/sets/128709/
Tagasitee oli ümberistumisega Zamoras, kus ka paar tunnikest jalutasime. Oh sa ilmaime! On see vast nunnu linnake! (Liisi telefon, mis oli meie ainsaks pildipüüdmismasinaks olnud, polnud enam tööjõus, ent sellest pole lugu, Zamorat külastame kindlasti veel, sest ta asub meist vaid tunnise teekonna kaugusel.)
Jah, nüüd hakkan mõistma Maali hüüatust Salamanca kohta: miks mind ometi on elama pandud Hispaania koledaimasse linna?! No see on küll pisut liialdus, kuid enne siia tulekut lugesin jutte Salamanca kohta, mis ülistasid seda kui vaat et kauneimat Hispaania linna ja neid ma kül ei mõista. Mitte kordagi ei ole ma Salamancas tahtnud hõisata: „ah kui ilus!“. Jah, siin on Plaza Mayor, mis on majesteetlik, suursugune, efektne. On kaks katedraali ja ülikooli ajaloolised hooned,kirikud, vanad hooned, mis õhtuti valgustatuna on päris kenad. Ent samas on nad päeval külmad, massiivsed ja rusuvad.
Zamorast saab meie oma väike Tartu, kuhu Salamancast põgeneda. Ta on selline.... ilus ja ....armas. Romantiline väikelinn kitsaste tänavate ja päikeseliste pisirõdudega.
Kaalusime nukralt kojusõidu plaane, õnneks selgus, et viimane buss oli läinud. Nii seadsime end sisse ühes äärmiselt meeldivas hostelis nimega Hosteal Bayon. Tatsasime ringi männipuust põrandatel (!) ja soojadel vaipadel, koridorid olid täis lilli ja seintel rippusid pildid, emand oli armas ja sõbralik, niisamuti oli sõbralik ka hind. Tundsime end kui oodatud kojusaabujad. Soovitan soojalt kõigile Leoni reisijatele!
Öösel tantsisime meeltäraunustavalt aafrika rütmide saatel, kolasime linna peal ja tegime mõned krutskid. Liis ja Anu on ikka superhead reisikaaslased!
Järgmine päev oli pühapäev ja nagu sellele päevale kohane, ei kulgenud hispaanlaste elu tavapärases rütmis. Rahvas oli endale pühapäevarõivad selga pannud, pead ära kamminud ja promeneerisid perega tänavatel. Meie rõõmuks oli mõnigi kohvik avatud, kuid oh üllatust! Mitte ükski neist ei serveerinud kohvi. Ainult veini ja õlut, kõhutäiteks oli võimalik osta tapaseid vaid koos joogiga!
Viimaks soovitati meile ka üht üdini veidrat baari, kus muuhulgas pakuti ka kohvi. Baari sisekujundus kujutas endast segapudru kõigest, mis kätte võib juhtuda. Diivanid kuuekümnendatest, seinal jalgpallurite pildid, peeglid, bumerang, üks kala, letil kauss värviliste kommidega milles õitses petersell.
Et mina olin fotoka koju unustanud, võite mõningaid pilte Leonist vaadata Liisi pildihoidlas: http://nagi.ee/photos/bibigon/sets/128709/
Tagasitee oli ümberistumisega Zamoras, kus ka paar tunnikest jalutasime. Oh sa ilmaime! On see vast nunnu linnake! (Liisi telefon, mis oli meie ainsaks pildipüüdmismasinaks olnud, polnud enam tööjõus, ent sellest pole lugu, Zamorat külastame kindlasti veel, sest ta asub meist vaid tunnise teekonna kaugusel.)
Jah, nüüd hakkan mõistma Maali hüüatust Salamanca kohta: miks mind ometi on elama pandud Hispaania koledaimasse linna?! No see on küll pisut liialdus, kuid enne siia tulekut lugesin jutte Salamanca kohta, mis ülistasid seda kui vaat et kauneimat Hispaania linna ja neid ma kül ei mõista. Mitte kordagi ei ole ma Salamancas tahtnud hõisata: „ah kui ilus!“. Jah, siin on Plaza Mayor, mis on majesteetlik, suursugune, efektne. On kaks katedraali ja ülikooli ajaloolised hooned,kirikud, vanad hooned, mis õhtuti valgustatuna on päris kenad. Ent samas on nad päeval külmad, massiivsed ja rusuvad.
Zamorast saab meie oma väike Tartu, kuhu Salamancast põgeneda. Ta on selline.... ilus ja ....armas. Romantiline väikelinn kitsaste tänavate ja päikeseliste pisirõdudega.
Tellimine:
Postitused (Atom)
