Leon – Zamora

Eelmiel reedel saabus meile külla Anu, kes on erasmuslane Huelvas. Laupäeva hommikul läksime kolmekesi väljasõidule Leoni. Kohale jõudnud, saime aru, et olime pimesi valinud suurepärase aja- Leonis oli parasjagu käimas suuremat sorti trall. Keskaegne laat, rongkäigud, moosekandid siit ja sealtpoolt Vahemerd. Ilm oli küll külm (nii umbes 12 kraadi), ent päikeseline. Leon ise on päris kenake linn. Jalutasime, nautisime päikest, vahtisime palverändureid (Leonist läheb läbi tuntuim rada Santiago de Compostelasse). Vitsutasime kõhud täis kurdi kebabi ja hakkasime üritama ühendust saada oma hostiga couchsurfingust. Paraku selgus nukker tõsiasi, et ta oli kadunud kui tinatükk tuha alla.

Kaalusime nukralt kojusõidu plaane, õnneks selgus, et viimane buss oli läinud. Nii seadsime end sisse ühes äärmiselt meeldivas hostelis nimega Hosteal Bayon. Tatsasime ringi männipuust põrandatel (!) ja soojadel vaipadel, koridorid olid täis lilli ja seintel rippusid pildid, emand oli armas ja sõbralik, niisamuti oli sõbralik ka hind. Tundsime end kui oodatud kojusaabujad. Soovitan soojalt kõigile Leoni reisijatele!

Öösel tantsisime meeltäraunustavalt aafrika rütmide saatel, kolasime linna peal ja tegime mõned krutskid. Liis ja Anu on ikka superhead reisikaaslased!

Järgmine päev oli pühapäev ja nagu sellele päevale kohane, ei kulgenud hispaanlaste elu tavapärases rütmis. Rahvas oli endale pühapäevarõivad selga pannud, pead ära kamminud ja promeneerisid perega tänavatel. Meie rõõmuks oli mõnigi kohvik avatud, kuid oh üllatust! Mitte ükski neist ei serveerinud kohvi. Ainult veini ja õlut, kõhutäiteks oli võimalik osta tapaseid vaid koos joogiga!

Viimaks soovitati meile ka üht üdini veidrat baari, kus muuhulgas pakuti ka kohvi. Baari sisekujundus kujutas endast segapudru kõigest, mis kätte võib juhtuda. Diivanid kuuekümnendatest, seinal jalgpallurite pildid, peeglid, bumerang, üks kala, letil kauss värviliste kommidega milles õitses petersell.

Et mina olin fotoka koju unustanud, võite mõningaid pilte Leonist vaadata Liisi pildihoidlas: http://nagi.ee/photos/bibigon/sets/128709/

Tagasitee oli ümberistumisega Zamoras, kus ka paar tunnikest jalutasime. Oh sa ilmaime! On see vast nunnu linnake! (Liisi telefon, mis oli meie ainsaks pildipüüdmismasinaks olnud, polnud enam tööjõus, ent sellest pole lugu, Zamorat külastame kindlasti veel, sest ta asub meist vaid tunnise teekonna kaugusel.)

Jah, nüüd hakkan mõistma Maali hüüatust Salamanca kohta: miks mind ometi on elama pandud Hispaania koledaimasse linna?! No see on küll pisut liialdus, kuid enne siia tulekut lugesin jutte Salamanca kohta, mis ülistasid seda kui vaat et kauneimat Hispaania linna ja neid ma kül ei mõista. Mitte kordagi ei ole ma Salamancas tahtnud hõisata: „ah kui ilus!“. Jah, siin on Plaza Mayor, mis on majesteetlik, suursugune, efektne. On kaks katedraali ja ülikooli ajaloolised hooned,kirikud, vanad hooned, mis õhtuti valgustatuna on päris kenad. Ent samas on nad päeval külmad, massiivsed ja rusuvad.

Zamorast saab meie oma väike Tartu, kuhu Salamancast põgeneda. Ta on selline.... ilus ja ....armas. Romantiline väikelinn kitsaste tänavate ja päikeseliste pisirõdudega.