Qué dia, qué sol!

Tere, armas sõber! Pole sulle ammu kirjutanud. Vahepeal on elu Salamancas ja Bolivari tänaval kulgenud üsna mõnusalt. Pühapäevasest perelõunast ja sellele järgnenud joonistamisorgiast andis Liis oma blogis juba kiire ülevaate, seda siin kordama ei hakka. Lisan siia vaid mõned pildid ja nendin, et mereandidest piirduksin mina siiski edaspidi vaid krevettide ja kalaga.

Üleeile saabus meile sügis. Tuli ootamatult ja suure pauguga, päeval käisin veel lühikeste varrukatega ringi, öösel aga kukkus temperatuur paari kraadi peale, hakkas kallama külma vihma ja puhuma lõikav tuul,mis kangutas nii mõnegi kleenukese puu juurtega maapinnast. Nii siis tatsasin eile ringi seljas kampsun, paks jope, sall, peas Liisi villane müts ja jalas matkasaapad. Toas sai kügeletud vaid meetri raadiuses elektrilisest praepannist, mille pildi ka siia lisan. Päeva kontosse läks ka hispaania keele eksam, Annale heegeldamise õpetamine ja kolla-oranžikirjude pajalappide valmistamine. Ah jah, sooja saamiseks sai ka triigitud.

Õnneks aga pole Salamancas lubatud esineda ühelgi päeval, kus päike vähemalt viivukski oma palet ette ei näitaks. Nii ka eile. Ja täna, oo madre mia!, õhk on küll külm, külmem kui teil, kuid päike lõõskab pilvitus taevas ja niisamuti särab kõrgustes ka mu meeleolu, mis eilses vihmas ja tuules juba pisut kaamoslike noote võttis (Siinkohal soovitus kõigile melanhoolsusele kalduvatele naisolevustele – pole häda, mida ei raviks 6 episoodi „Sexo en Nueva Yorka-t“. Tarvitada mugavas ja soojas pesas.)

Minu suhe Salamancaga on arenenud teesist ja antiteesist sünteesini, ehk siis „kõik on p....s“ faasist olen jõudnud harmooniani.

Kuis armastan neid hommikuid, kui lippan keeletundi, päike tõusmas mu selajtaga ja kuldamas pikka Portugali avenüüd. Olen õppinud vastutulijatele otsa vaatama ja naeratama. Milline rõõm!

Ja kui tulen koolist, jalutan mööda väikesi tänavaid, kuulan Jako ja Külli kingitud massinast muusikat (Aitäh, väga vahva massin on! Aga mis kütusel ta huvitav töötab? Siiani veel pole kordagi laadinud, kuigi kuulanud olen seda julgelt 60-70 tundi.). Ostan kuskilt sooja pika saia (mmm... krõbeda koorikuga!), pistan selle kaenla alla ja kodukoridori jõudes vaatan himukalt postkasti, kas pole ehk kirja Eestimaalt. Kodus äratan lauluga magajad, keedan kohvi, söön hommikust, silitan kassi, istun rõdule või siis nüüd, kui on külm, diivanile, hakkan õppima või lugema või teen hoopis siestaune.

Foorituledest ei pea siin keegi midagi, isegi liikluspolitsei patrullist kahe meetri kaugusel on ülimalt normaalne punase tulega teed ületada, autodki sõidavad tule alt läbi, kui kedagi vöötrajal pole. Mingil kummalisel kombel on aga liiklus siiski sujuv ja sõbralik.

Tänavail on igati normaalne kõrvaklapid peas oma muusikale kaasa laulda, täiesti väärikad inimesed teevad nii.

Lõuna ajal näeb elumajades liikumas ka rahvast, keda Eestis sellisel kellaajal kunagi kodu läheduses ei kohta – ülikondades ja kontorikostüümides kodanikke. Nad tulevad koju sööma ja puhkama.

Vanainimesed on siin hoolitsetud ja kenad, sõbralikud ja naeratavad. Enamasti toimetavad nad ikka vähemalt paarikaupa, nende standardvarustuses on sageli ka pikk sai, abikaasa ja pudelihari-tüüpi koer. Sageli näeb mõnda neist ka ringi vuristamas elektrilise neljarattalise rolleriga – milline surepärane ja väärikas alternatiiv ratastoolile!

Kui ma eelmises sissekandes kurtsin, et kaubad on siin üldiselt kalimad, kui Eestis, siis siinkohal teen väikese paranduse. Minu praeguste arvutuste kohaselt on mul siin elamine siiski odavam kui Eestis. Vaadake ise:

Korter: 100 € kuu

Söök, igapäevatarbed, väljaskäimine 40 - 45 € nädal (sõltub, kus väljas käin ja kas on vaja osta sokke või muud säärast), ehk siis 170 € kuu. Iga nädal käime Liisiga korra Suurel Korilusel, ostame kahe peale umbes 40 € eest toitu jms. Esialgu oli mu nädalaeelarve 50 €, kuid kärpisin seda, jättes finantseerimata mõttetud öö- ja muiduampsud. Igati mõistlik otsus, kas pole?

Kuna Erasmuse stipp on umbes 380 € kuus, jääb üle umbes 110 € reisideks ja suurteks väljaminekuteks nagu adapter, kingad, retuusidest suuremahulisemad rõivad ja muidugi reisimine.

Pole ju paha?!

Äkki siiski tuled külla? Lähme koos Portugali, Lõunasse või mägedesse! Või äkki isegi Aafrikasse!? Tehke aga ruttu, sest tegelikult võib-olla tulen siiski kevadsemestriks Eestisse.

Kirjutamiseni!

PS pildid lisan siis, kui stabiilsemasse netti saan. Loodetavasti homme.