Haldjakojast

Linn on poole väiksem kui Tallinn, ent sellest hoolimata varustatud metrooga. Metroo kohal tänavatel vuravad rõõmsad punased Bilbobussid ja sõbralik tramm, millele võib iga ilmaga kindel olla.

Soliidsed villastes mantlites töösturid nõjatuvad rasketest aegadest hoolimata kunstikohvikus tugitoolileenile ning tõmbavad mõnuledes järgmise mahvi sigarillost.

Ilusad riided.

Ilusad mehed.

Oivalised suus sulavad ja aegamisi erinevaid maitsenüansse avavad toidud ja vein, mile kõrval kõik Kastiilias pakutav on saapatald ja äädikas.

Inimesed on heledad nagu kesk-eurooplased ja nende viis kastejanot rääkida varieerub nii suuresti, et juhtub kujuteldamatu – mind ei peeta guiriks, isegi peale kolmandat lauset, vaid üritatakse ikka avaliku arvamuse uuringusse kaasata.

Kõrtudes elatakse Reali-Juventuse mängu ajal kaasa Juventusele.

Picasso, Miró, Matisse ilma klaasi segava peegelduseta.

Pärnade ja vahtrate alleed, mille vahele on istutatud palme.

Salakeel, mida kuuleb küll haruharva, kuid mis kõlab kui haldjate kõne.

Linn on end mugavalt sättinud jöekääru ja mägede kaussi. Ta on veelgi vähem Hispaania, kui seda on Barcelona. Samavõrra kosmopoliitne kui baskilik, ühtaegu tööstus- ja kunstikeskus.

Mingil seletamatul kombel meenutavad ta tuled, jõe ühel kaldal klassitsistlikud fassaadid ja kõrged kontorimajad teisel, Hong Kongi. Hong-Kongi, millesse ma nii väga aasta eest armusin.

Haldjas, kelle majas vanalinna vaid otsides leitaval põiktänaval elasin. Säravad mustad poolde selga ulatuvad juuksed. Lõpmatu malbus ja küllap sünnil kaasa antud viisakus. Neli meetrit Tolkieni. Sõnaraamatud ja grammatikad kõmnetest keeltest - jaapani, hindi, eesti, tšehhi, korea, saksa, ladina, leedu, soome, vana- ja uuskreeka, inglise, heebrea, welshi, kõmri, gaeli, vana-egiptuse, araabia. Kõik, mis võimalik baskidest. Kalevala mütoloogia. Paarteist Lonley Planetit. Kaardid ja atlased tänapäevast ja kõrgkeskajast. Magna Charta. Sarvepillid. Noodid. Hillitsetud jaapani miniaiake.

Vaimustus! Seda ei kahandanud ka öö otsa külmetamist ega ka hirmkallis bussipilet, mille sõiduks lunastasin.

Veidi nukraks tegi küll kolmapäeval kallanud vim, mis ei lubanud minna mägedesse ja teadasaamine, et ees ootab üksildane reis Itaaliasse. Ent pole lugu! Life is what happens when you are busy making other plans.