Tehtud!

Nüüd on aega tuulutada tube...

On lahkumisi, mis on kerged, rõõmsad, edasimineku-ootuseärevad.

Seekord nii ei ole – lahkumine Salamancast osutus raskeks ja valusaks. Eilne pidu ulatus üle tänase keskpäeva ning vast seetõttu suutsin Larita kallistamisel pisarad oma krõllis silmades hoida. Õhtul ma nii tugev ei olnud, lahkumisvalule lisas hoogu šokis sõber, kes oli mind bussijaama saatma tulnud ning vahetult enne, kui pampudega korterist välja hakkasime rammima, sai kõne lauspaanikas emalt - vennal on juhtunud autoõnnetus ja ta on teadmata seisus Zamora haiglas. Paanika on teatavasti ohtlik nakkushaigus, mis levib nii telefonitraate kui raadiolaineid pidi ja minu lahkumisstseen omandas täiesti uudse ja traagilise kvaliteedi.

Teekond lennujaama kulges mõnusalt ja viperusteta, kui mitte arvestada lõbusat pildikest ühest blondiinist guirist, üsna kilpkonnataolise seljakotiga, kes Madriidi bussijaamas kõhuli kukkus. Juhtub.

Olen saanud aru, et mu kiindumus Salamancasse ja hispaania ellu on ootamatult tugev. Raske südamega täitsin õppeperioodi lühendamise avaldust – misjaoks? oli küsimus, millele oli vastata väga raske.

Olen Salamancasse sisse elanaud. Harjunud siinse (sealse?) elukorralduse, toidu ja viisiga, kuidas asjad toimuvad. Mulle meeldib minna välja öösel kell pool neli, võtta mõned kannud, tantsida ja ajada juttu hommikuni. Mulle meeldib siesta ajal kodus pastat teha. Mulle meeldib, et selles linnas on palju enam, kui esmapilgul paistis, nt ülimõnus käbipuu-parkmets. Mulle meeldib nata enam kui hapukoor, ehki päev enne oma lahkumist leidis Liis kaupluse Tatiana, kus muude eestlasele suupäraste hõrgutiste (hapukurgid, kohukesed, baltika, heeringas) kõrval müüakse ka mõnusat paksu Riia piimavabriku hapukoort. Ma ei taha näha ka musta leiba. Olen leidnud siin mõne Minu Inimese. Keel tuleb juba kah – räägin väga valesti, ent see-eest ei ole enam teemat, millest ei suudaks keele nappuse tõttu kõnelda. Mõnusatel hommikutel suletud lemmikbaaris olen rääkinud mitte-süsinikupõhistest eluvormidest, STASI-st ja KGB-st, kiriku rollist hispaanlaste elus, seksist, filmidest ja raamatutest, Savisaarest, Zapaterost, arvutitest. Ülikooli süsteem on hoomatavaks muutunud. Usun, et täiesti võimalik oleks ka jaanuarist leida Salamancas töö, kus teeniksin enam, kui Eestis hakkan teenima. Elu on siin odavam kah, kui võtta elustandardiks peamiselt kodus söömine ja mitte üle kuue korra nädalas väljas pidutsemine. Lisaks tähendab esimese semestri lõpus lahkumine ka osaliselt juba kulutatud raha tagasimaksmist.

Aga mis seal ikka, tulen tagasi sest mind ootab üks kallis inimene. Ja mul on üks suhe, mis vajab hoidmist.

Ülevaade viimastel nädalatel toimunust kah:

Salamancas tuli paks lumi maha ning trotsides väidet, et Hispaanias on umbes kaks autot terve riigi kohta, millel on talvekummid, sõitis väike lõbus seltskond linnast välja Candelario nimelisse mägikülla. Ilus oli. Sai kelgutada. Ainsas avatud hotellis läks vool ära. Toidulaua all oli peidus vaagen hõõguvate sütega, mis nii mõnusalt soojendasid jalgu. Süüa sai oivaliselt - lõunaks võtsin kerge eine kõrtsu taimetoidumenüüst, st liuatäis praekartuleid kolme munaga, ääristatud õhukeste singiviiludega, õhtul poole üheteistkümne ajal aga murdusin ning lasin hea maitsta kausitäiel vürtsikal kartulipudrul suitsupeki ja kamaraga ning A4 formaadist pisut suuremal lihakäntsakal.

Üle-eelmisel nädalal oli vana-aasta õhtu. Jajah, Salamancalastele ei valmista mingit probleemi peo jaoks põhjuse leidmine ja nii ongi siin tava, et „ülikooli vana-aasta õhtu“ leiab aset ühel detsembrikeskpaiga neljapäeval, soovitavalt täiskuisel, nagu sellel aastal juhtus. Bussidega tuuakse pidunäljased (täpsemalt küll janused) kohale teistest linnadest, kokku mitukümmend tuhat nägu ja lastakse linna peale lahti. Üldjoontes on tegu kohutava sündmusega – kujutlege ööd, kui linn on tihedalt täis purupurjus ja tänavatel joovaid hindiviide ning ükski neist pole kahtekümmendki aastat vana. Meie lemmikbaaris La Imprenta purustati sel ööl kempsupott.

Leidsin Salamanca moodsa kunsti näitusesaali ja terve majakonna, mille olemasolust polnud mul seni aimugi, samuti juba eelpool mainitud käbipuu-metsa. Mõned käbid olid ananassi suurused.

Kõik mured, mis minul ja Liisil olid seoses kooliga, said (loodetavasti!) imelise hispaania muretusega Liisi siinoleku viimasel päeval lahenduse, mis veelkord kinnistas mulle juba külge jäänud mõtteviisi, et kõik saab alati viimasel hetkel kõige paremasse korda ning igasugune muretsemine, samuti kiirustamine, on lihtsalt rumal.

Uuh, aitab vast ka, kaua ma ikka siin heietan ja lugupeetud tööinimestele prokrastineerimisrõõmu pakun. Kahe tunni ja kolmekümne viie minuti pärast tõuseb Barajase lennuväljal õhku üks harfi märgiga lennukäru mile kõht sisaldab teiste töllakate hulgas mind. Cuando Dios lo quiere.

Ah jah veel, teisipäeval, 23. detsembril kell 04.10 kohtume Tallinna bussijaamas, lähme võtame mõne õlle ja teeme mõne tantsu!


Täiendused Stanstedist:

Lahkumiskingitusena pakkus Hispaania mulle veel ühe õppetunni sellest, kuidas seal maal leiavad aset kõige veidramad sündmused ning siiski kõik asjad mingi ime läbi lõpuks lahenevad. Nimelt tegin kurja valearvestuse, suuresti lähtudes Itaalia-lennu kogemusest, kus tsek-inni ja turvaküsimused võtsid kokku vast 7 minutit aega, ja läksin tsek-inni mitte enam kui polteist tundi enne lendu. Viga! Mind teenindas keegi kodanik Dmitri, kes oli tõeline tigu-tüüpi teenindaja. Meie vahel leidis aset järgmine dialoog:

Dimitri: Kas teil pass on?
Mina: On küll kusagil aga teil ei ole seda vaja.
Dmitri: Kas saate anda passi?
Mina: Ei.

Dmitri kadus tükiks ajaks nohisedes ja tagasitulles tuvastas mu pagasil ühe ülekilo. Kaaskannatajate rõõmuks tõstsin sealsamas kioskis oma stringid ja sukad käsipagasisse ja asusid uljal sammul turvakontrolli poole...

Ja siis see ilmnes: turvakontrollis töötas vaid üks röntgenimassin. Loomulikult sooviatsid abivalmid politseinikud inimestel peagi minna teise turvakontrolli, kus töötab lausa kuus massinat. Imeline. Ainult see väike viga oli, et selles turvakontrollis olid juba kümne ülejäänud peagi väljuva reisi inimesed. Usjas saba täitis tihkelt esimese terminali suurima fuajee vongeldes sinka sanka erinevate nurkade taha.Nii ma siis seisin, 5 minutit enne pardumisaega sabas, kus minu ees oli veel mitusada inimest.

Kõik lahenes siiski eht-hispaanialikult ning peagi tormasin hingeldades värava poole, kotis tohutu lõhnavee pudel ja taskutes kaks tulemasinat.

Muide, senjoora politseinik kahtlustas, et olen alaeline – vaat' milline iluravi on elu Hispaanias!

Vana hea Inglismaa võttis mu vastu passikontrolliga, mille olemasolu olin juba unustada jõudnud (kui ruttu küll heade asjadega ära harjub!) ning oluliselt soojema ilmaga kui Salamncas oli. Lunastasin röövlitelt kahe naela eest pudeli limonaadi ja vaatasin välikohvikus päikese ära – täpselt nii palju nagu teda näidati lühikesel teekonnal silmapiirilt pilveteki sisse. Siiski tänuväärne, et britid järgisid reeglit „Ei päevagi päikeseta!“. Ei tea, kas armas kodumaa suudab selle samuti täitmisele võtta?

Lisa Riiast

Madre mia! Pool tundi Riias ja mul on tunne, et Eesti ega Läti pole küll elamisväärsed kohad. Mismõttes maksab sama toode (ok, ok, ütleme ausalt välja Mc eine) maksab siin kolmandiku enam kui Salamncas? Ja õlu maksab siin lihtsalt sellise summa, et Salamancas ei ole ka kõige kallimas restos sellist, isegi Stanstedi lennujaamas maksis vähem. Palkadest ärme räägi. Mis toimub?????

Arvan, et mu memuaaridele Hispaaniast tuleb kunagi järg...

Taas Salamancas

On alanud ärevad ajad. Viimased nädalad. Nii paljut tahaks veel teha, nii paljut kogeda, näha. Ja nii palju tuleb asjalikke asju teha.

Jah, loomulikult igatsen armsaid kodus, aga üks osa mu südamest jääb kindlasti siia linna. Linna, mida olen kahe kuuga armastama hakanud. Kaks kuud võttis aega harjumine, inimeste tundmaõppimine ja nende seast omade leidmine.

Veel võõrustame paari eestlast, veel käime Valencias, veel teen paar eksamit, veel ajan korda mõned paberid, veel peame mõne peo, veel teeme ühe kartulisalati. Ja tagasi me olemegi. Nagu unenäost.

PS! Jõulukinke sellel aastal, palun, ärge oodake!

Itaalias

Reis

Segastel asjaoludel veetsin läinud nädalal 5 päeva Itaalias.

Milano

Linn, mille eest mind oli hoiatatud, kuhu läksin ilma igasuguste ootusteta. Lennujaamas leidsin hõlpsasti raja teisel pool kiirteed laiutava kaubanduskeskuseni, märksa keerukam oli aga pääseda sinna tarbimistemplisse sisse. Ei mingit ust jala tulijaile. Viimaks rühkisin läbi parkimismaja ja voila! võisingi varustada end järgmiste pöevade toidumoonaga. Mialno on ju jube kallis, kes seal siis väljas söömist saab lubada, oli mulle öeldud. Väljapääs kaubakeskusest osutus veelgi keerukamaks ettevõtmiseks kui sissepääs, neetud itaallased, nad ei räägi ka ju ühtki mõistlikku keelt! Mõne aja pärast olin siski taas lennujaama terminali ees ja pugesin bussi, mis sõidutas mind Milano keskvaksalisse.

Esimene pilk Milanole ei meeldinud mulle kohe üldse. Keskvaksal ja teda ümbritsevad majamürakt seisid kui elajad õelalt minu peale alla irvitades. Vaksalist sain linnakaardi. Leidsin kaardilt vaksali. Aga kurat! Tönavad, mis ümbritsesid mind, ei sobinud kohe kuidagi kokku nendega, mis joonistud kaardile. Olin juba peaaegu valmis maksma 3 eurot, et heita pilk googlemapile, kui sain siiski asjas selgust – keskvaksal ei ole mahtunud sellel kaardile, mida seal jagatakse. Loogiline, eks. Küll aga suunati mind õigele magistraalile ning juba vähem kui veerand tunni pärast olin oma hostelis.

Hostel San Tomaso on suurepärase hinna jakvaliteedi suhtega asutus. 22 euro eest koht toas koos kolme tsikiga, puupõrandad, kuum vesi, internet, õlu 1,5-3 eurot. Perenaised armsad hiinlannad. Super!

Kiiresti kõhtu kasapakitud eine ja linnaga tutvuma! Oi mulle meeldis see linn! Loomulikult, südalinna hinnad olid müstilised, mõeldud vaid raha- ja moepededele, aga veidi keskmest välja jalutades paljastas end imekena juugendarhitektuur, kus ka hinnad ei olnud enam kosmilised. Majad linnasüdame ümber pärinevad ajast, mil iga majaomaniku au ja uhkus oli, et tema uus maja oleks ka kunst ning kunsti mõõdetei veel ilu kriteeriumite järgi. Milanos ei ole eriti parke ega murulappe, kus jalgu puhata, ent see-eest on majade katustel lausa lummavad aiad - linna rohelised kopsud.

Selles linnas oli midagi, mida Hispaanias ei ole kohanud – tõeline sügiselõhn. Kõdunevad lehed, mille maguskibe aroom manab silmade ette sügisõunad, siilipoisi ja jalasahistamise Toomemäel. Kes oleks seda Milanolt oodanud?!

Leidsin ühe vahva baari nimega trotuaar ja sinna vedasin õhtu hakul oma toakaaslased – tütarlapsed USAst ja Taiwanilt. Pakuti maailma parimat Mojitot ja White Russiani ning mängis bänd, kelle saatel end õnnest pööraseks tantsisin.

Milano võitis mind.


Veneetsia

Järgmisel päeval loksusin kiirrongist poole odavama regionaalrongiga Veneetsiasse.Peaaegu sain trahvi, sest polnud tulnud selle peale, et enne rongiastumist peab pileti miskis massinas mulgustama. Seekord siiskitrahvi ei saanud ja õhtuhämaras jõudsin veelinna. Jaamast väljudes silmasin üht kuuepealist kampa, kust kostusid hõiked „tere, tere!“. Selge, Liisi sõber Adria ja tema sõbrad.

Minu saabumispäeval oli miski kirikupüha, nii väisasime esmalt üht kirikut ja selle ümber laiutavat sõõrikuturgu. Pärastpoole läksime Adria sõbra Rauli juurde, kes pesitseb üsna Markuse platsi lähedal, korteris, mille juurde viib nagisev puutrepikoda. Niisama kuuma veini joomisest ja väljaminekusk soojendamisest kasvas pidu, mis päädis ühe tšehhitari välkiidena sündinud keeksiga.

Järgmise päevaveetsin turistitades mööda linna. Jumal tänatud, et ilm oli külm, see hoidis mu jäätisesöömise kontrolli all. Imelised itaalia jäätised, igas putkas tahaks proovida kõiki maitseid ja järgmises putkas on juba uued maitsed...

Veidi nukraks tegev on Veneetsia. Uhke linn on suremas. Ei, mitte selle pärast, et ta päästmatult vette vajub, vaid selle pärast, et tema elu ja uhkus on kadunud. Ameeriklased on ajanud kinnisvarahinnad absurdsetesse kõrgustesse ja veneetsias sündinud kolivad üksteise järel mandrile. Majad on tühjad – vaid üheks kuuks aastas saabub sinna perekond jänkisid ja naudib disniländi. Päriselu peaaegu ei olegi.

Õhtul üks tänavabaila ja hommikul jälle teele....

Trento

Miks ma sinna lähen? Seda küsisid mult viimne kui üks inimene, kellele ütlesin, et plaanin minna Trentosse. Ega ma isegi täpselt teadnud, teadsin vaid, et ei tahtnud veel üht kivilinna, tahtsin ära loodusesse ja asjaolude kokkusattumisel jäi sihtpaigaks Trento.

Päris seda ma sealt ei leidnud, mida otsisin – metsaradasid mägedes. Nimelt suvatses kogu maa kattuda esmaspäeva hommikuks paksu märja lumega, nii et mägedes kondamine oli (eriti arvestades, et kandsin kingi) üsna lootusetu ettevõtmine. Sõitsin käiskäruga üles, lõdisesin ja tatsasin veidi, jalad läbimärjad, ja vuhisesin 45 minuti pärast aparaadiga jälle alla. Küll aga käisin ühes mägipargis, ainsa inimesena sel päeval, lumi näitas selgelt, et peale minu liikus seal vaid üks kassivolask.

Trento on imelik linn. Vähe sellest, et nad on nii sakslased kui sakslased olla saavad, kes aga miskipärast räägivad itaalia keelt, kõige peenemas kohvikus on neil squatpeldik (tuntud ka kalevipoja jalajäljena), neil on ka kummaline komme sulgeda kõik poed esmaspäeva hommikul. Õnneks õhtupole oli linn siiski avatud, kolasin ringi, luristasin mõned toobid kuuma meeveini jõuluturul ja kohtusin Mariaga. Maria on Lõuna-Hispaaniast ja üks väga vahva tüdruk.

Minu võõrustajagi oli üks üsna omapärane tegelane. Lõuna-Brasiiliast. Päris vahva poiss, plaanib asuda mõne aasta pärast jäädavalt Euroopasse.

Tagasitee

Loomulikult oleksin ju võinud väljuda Verona jaamas ja teha tunn-pooletisese tiiru Romeo ja Julia linnas.Olin aga sügavalt väsinud ja tülpinud ning nii vurasin otse (kahe rongi, ühe bussiga) Bergamo lennujaama. Taas pisut poodlemist (Voitka, mis sa arvad, mis mul sulle Itaaliast kingituseks on?) ja lõputu ootus, et Ryanair viimaks suvatseks ka miski lennuaparaadi Madridi lennuks eraldada. Viimaks koduses Hispaanias jäin maha seitsmesest bussist Salamancasse ning kui viimaks 16 tunnise reisi järel koju Bolivari tänavale jõudsin, olin valmis tapma igaühe, kes oleks öelnud, et veel kunagi pean kuhugi reisima.

Kokuvõte

Selles pole küll midagi üllatavat, teadsin seda juba enne piletite ostu, et Põhja-Itaalia ei ole minu maa. Muidu pole ju väga vigagi, aga siiski, selle riigi peamine probleem on itallased. Mida nägin, oli põnev ja tore, ent ikkagi jäi mu reisi armsaimaks hetkeks klaasike juba teada-tuntud Madridi õllekas, kus juba teada-tuntud lõbus kiilakas taas paarile guirile nalja tegi.